Ralf Sauteri filmisoovitused: "Tuliliilia", "Tully" ja "Kodachrome" ({{commentsTotal}})

Foto: kaader filmist

Sarnaselt igale reedele jagas "Terevisioon" ka sel reedel filmisoovitusi eesolevaks nädalavahetuseks. Otsestuudios andis soovitusi Ralf Sauter, kelle valikusse jõudsid "Tuliliilia", "Tully" ja "Kodakchrome".

"Tuliliilia", rež Maria Avdjuško

"Tuliliila" Autor: kaader filmist

See on müstiline draama naisest, kellel on raske abielulahutus. Ta kolib elama uude korterisse ja ühtäkki hakkavad temaga juhtuma öösiti kummalised sündmused ehk tal tekib füüsiline kontakt justkui mingi vaimu või kummalise sissetungijaga, kust tuleb mängu selline müstika. Tegelikult Maria Avdjuškol on kenasti õnnestunud seda olukorda just müstifitseerida, et kas ta kujutab seda ette, kas oleks mõtet pöörduda psühhiaatri poole – sest psühhosomaatiline valu ja sellised asjad on täiesti olemas – või siis minna üldsegi kuhulegi nõia juurde ja hakata nägema seda üleloomulikku selles olukorras. See film on selles mõttes isegi žanrifilm. Ma ei ütleks, et ta on päris õudusfilm, aga siin on teatavaid elemente, eriti kui see raseduseteema ka mängu tuleb. Ta tegeleb teatud baashirmudega, see on selline karakterdraama, kus suur osa leiab aset seal korteris ja räägib selle naise iseenda sisekriisi lahtimõtestamisest ja öistest kummalistest juhtumistest. See on väga värskendav selle filmi puhul iseenesest, et siin on ka sellist salapära ja seletamatut ning ei ole film päris nii realistlik ja lubab vaatajale üleloomulikku tõlgendamist.

Ta ei ole päris suurepärane film, siin on tunda kiirustamist, et just kõrvaltegelaste puhul jäävad mõned asjad natuke lahtiseks. Mõned stseenid jäid võib-olla filmimata või montaažiruumi, aga see lugu ise on omamoodi paeluv ja nõiduslik.

"Tully", Jason Reitman

"Tully" Autor: kaader filmist

"Tully" on üks lahe huumorivarjundiga draama, mille režissöör on Jason Reitman, kes on iseenesest väga hinnatud režissöör, ja stsenarist on Oscari-võitja Diablo Cody, peaosatäitja on ka Oscari-võitja Charlize Theron. Nad on kolmekesi ühe filmi juba varem teinud ("Noor täiskasvanu" – toim) ja nüüd nad on teinud filmi "Tully", mis räägib kahe lapse emast, kes on saamas kolmandat korda emaks, Charlize Theroni tegelane, selleks, et oma kolmanda lapse kasvatamist enda jaoks vähegi kergemaks teha ja vähendada seda stressi, otsustab palgata öise lapsehoidja, kes seda last siis ka valvaks, et ta ise saaks magada. See noor lapsehoidja on justkui tema kaotatud nooruse kehastus. Mis selle filmi puhul on hästi tervitatav, on see, et ta ei räägi lihtsalt beebi kasvatamise raskustest – mida see film kujutab väga proosaliselt – vaid ka sellest kaotatud noorusest ja kinnijäämisest sellesse emarolli.

Mul tekkis tunne, et võib-olla selle filmi tulekuga rasestumisvastaste vahendite müük kahekordistub; ta näitab seda emaduse raskust, aga helgelt ka muidugi, et on higi ja pisaraid küll. Siin tuleb mängu ka sünnitusjärgse depressiooni teema tegelikult ja selle filmi lõpp on natuke kahtlane, mis kõigile ei sobi. Aga väga hea huumor on seal filmis. Charlize Theron on üks andekamaid näitlejannasid praegu ingliskeelsetes filmides ja Diablo Cody dialoog – ta on omapärane stsenarist ja tuntud just hästi terava dialoogi poolest. Ta on ühe rasedusteemalise filmi, "Juno" varem ka teinud, mille eest ta Oscari võitis. Muidugi ta on ise ema, Charlize Theron on ka ema. Nad on selgelt selles teemas väga sees ja see film on väga lahe.

"Kodachrome", rež Mark Raso

"Kodakchrome" Autor: kaader filmist

Mulle endale seostub "Kodachrome" Paul Simoni lauluga, mida ka filmis tegelikult mainitakse, aga filmi keskmes on üks muusikaäris töötav mees, kes saab teada, et tema isa, kellest ta on täiesti võõrandunud, on suremas. Tema isa on tuntud fotograaf, kes tahab ilmutada Kodachrome'i filmi ühes fotolaboris, mis veel tegeleb sellega. Ainsas fotolaboris, mis veel üldse tegeleb sellega, maailmas, mis on muutunud täiesti digitaalseks. See ongi selline teekonnafilm, kus need kolm inimest – see poeg, see isa ja selle isa eest hoolitsev naine – lähevad selle fotolabori suunas. Siin saab natuke nalja ja saab ka sellist isa ja poja lähedasemaks saamist kogeda. Ta on selline tüüpiline USA indie-draama, ja ma ei hakka salgama, et ta on küllaltki ettearvatav mingitel hetkedel, aga ta on helge, mõnusalt humoorikas ja lõpp on tegelikult üllatavalt liigutav, mis mind tegelikult üllatas selle puhul. Peamine asi, mis selle filmi puhul on tore, on see, et siin mängib Ed Harris selle fotograafist isa rolli ja ta on muidu hästi lahe näitleja ning jõudnud päris kõrgesse ikka ja ta teeb selles filmis fotograafina väga laheda rolli. Muidugi on see film digitaalsesse maailma minemisest ja on võetud üles ka filmile ning räägib tegelikult ka filmist endast.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: