Maria Avdjuško esimene täispikk mängufilm, müstiliste sugemetega psühholoogiline draama "Tuliliilia", puhkeb sümboolikas ja näitlejatöös ning närtsib nõrkades süžeelistes valikutes ja ebamäärases toonis. Psühholoogiliselt tervikliku, ent temaatiliselt lihvimata "Tuliliiliaga" ei saavuta Avdjuško sellist vormilist kaasahaaravust, kui ta tegi sel aastal ilmunud "Paha lugu" lühifilmide kassetti kuulunud "Nõiutuga".

"Tuliliilia" algab elumuutva ja emotsionaalselt raske sündmuse järelmõjudega toime tulemisest. Peategelane, keskealine silmaarst Pia (Ingrid Isotamm), on lahutanud oma mehest, kes on pärast 15 aastat kestnud suhet leidnud endale fertiilsema kaaslase. Petetud, väsinud, sihitu, ükskõikse ja üksildase Pia päevad mööduvad apaatselt veiniklaase kummutades ja töökohustusi täites. Kuni hetkeni, mil pärast tavapärast tööpäeva ja õhtust üksiolemist vastrenoveeritud, aga sassis kesklinna korteris magama läinud Pia avastab ärgates, et midagi on teisiti. Et keegi või miski oleks justkui olnud koos temaga. Ööpimeduses, Pia märkamata.

Tunne hakkab ööst öösse korduma ja ilmutama füüsilisi märke, muutes lahutusest niigi masendunud Pia rahutuks. Süžee asub kerima müstilisi kurjakuulutavaid vinte, mis põimuvad kokku Pia haavatava psühholoogilise seisundiga. Lisaks hingelistele katsumustele asetab lugu Pia ette elulisi sündmusi, mis toovad talle ootamatuid kohustusi, avavad ta sotsiaalset keskkonda ja viivad ta kokku nii sarmikate abivalmite meeste (Johann Urb) kui kummaliste võõrastega. Läbi olukordade on Pia sunnitud tegelema oma sisemise tühjusega, mida see müstiline keegi või miski hakkab täitma.

Õudusfilmide võtetega flirtiv looarendus jätab palju otsi lahti. Kord pakutakse võimalusi seletada toimuvat läbi mütoloogia (müstiline olend), esoteerika (salapärane seletamatu keegi), religiooni (üleloomulik jumalik ime), psühholoogia (ravimitega lahendatav psüühikahäire). Kord antakse žanriliseks tõlgendusraamistikuks polanskilik psühholoogiline õudus, kord põnevikdraama ja kord psühholoogiline draama.

Et asi oleks veel kirjum, on tööpealkirja "Olend" kandnud filmi kirjeldatud aasta tagasi fantaasia- ja armastusloona. Kuigi toonide virvendust ühendab minimalistlikult haarav ja tugev rollisooritus Ingrid Isotammelt, jätab see koos avatud küsimustele rajaneva looga ja tempolt ebamäärase viimase kolmandikuga ähmase mulje. Seda võimendab pahaendeliste loodushelidega õnnestunult Pia hingeseisundeid etendava helikujunduse varju jääv šabloonne heliriba.

Üheks tõlgendusvõimaluseks on aga läbiva kujundina liilia, mis sümboliseerib taassündi, emadust, fertiilsust, seksuaalsust ja erootikat. Lisaks on liiliat seostatud viljatuse ja emotsionaalse trauma raviga. Pia tegelaskuju on sellele väljale lihtne kanda. Siit saab järeldada, et filmi ideed õitsevad tegelaste psühholoogia tasandil, ent temaatilise pinna väetis ei moodusta sellist ühtsust, mis kannaks lugu kaasahaarava ja eesmärgistatud intensiivsusega.

Treiler: