Arvustus. "Pärilik" on värskendav tagasipöördumine õudusfilmi juurte juurde ({{commentsTotal}})

"Pärilik" ("Hereditary") Autor/allikas: outnow.ch

Uus film kinolevis
"Pärilik" ("Hereditary")
Režissöör: Ari Aster
Osades: Alex Wolff, Toni Collette, Gabriel Byrne, Milly Shapiro jpt.
Kinodes alates 22. juunist
9/10

"Pärilik" ("Hereditary") on vanakooli õudusfilm, mis sarnaneb oma rahulikuma pildikeele poolest pigem "Rosemary`s Baby'ga" ja erineb brutaalseid tapmisi täis peavooluõudukatest. See on eelkõige kunstilise väärtusega linateos, mis paistab silma huvitavate tegelaste ja tugeva stsenaariumiga. Kahjuks on aga ikkagi oht, et laiem publik võib filmi liigitada igavaks ja mitte piisavalt hirmsaks, nagu sama stuudio eelmise filmiga, 2015. aasta "The Witch'iga", mille Rotten Tomatoes'i kriitikute hinnang on 91%, ent publiku hinnang vaid 57%. Nii võib juhtuda, kui verd ei lenda, vaatajat pidevalt ei ehmatata ja kui puudub ka ülemäärane alastus, mida ollakse harjunud popkorniõudukatelt ootama.

Film algab matusega, ja kui sa alustad põhjast, siis polegi enam mujale kukkuda kui alla. Keskmes on lugu surmast, leinast ja võõrdumisest perekonna sees. Kuna filmi üldine õhkkond on väga eluline, siis aitavad sellest läbi põimitud kummalised ja kõhedad momendid suurepäraselt ärevat meeleolu luua. "Päriliku" läbiv teema on ka vaimuhaigused ja see, kuidas need on, noh, pärilikud. Ühes varases stseenis arutatakse Kreeka tragöödiaid ja esitatakse küsimus: kumb on traagilisem, kas see, kui sul on võimalus põgeneda oma kohutava saatuse eest, aga sa ebaõnnestud, või see, kui sul pole võimalustki? Vastus jääb vaatajale otsustada.

Hoolikalt kruvitud pinge

Selle õudussugemetega peredraama puhul pole selge, kuhu lugu meid täpselt viib, ja see lisab vaatamisel ebamugavust. Pinge muudkui kasvab ja kasvab ning lugu muutub kaootilisemaks, pannes vaataja kahtlema selles, mis on päris ja mis mitte. Pingelisele atmosfäärile lisatakse vunki kinematograafiliste võtetega. Kaameratöö on rahulik ja ühtlane. Kaamera jälgib ja suumib aeglaselt ning viivitab lähikaadri peal pisut kauem, kui meile mugav oleks. "Pärilikus" leiab aset ka üks võib-olla kõige enam seest keerama panevaid stseene üldse. Seal ei näidata isegi "tegevust" ennast, vaid pigem selle häirivat mõju. Kuid teadmine sellest, mis toimub väljaspool ekraani, on nii palju kohutavam.

"Pärilik" ("Hereditary")

Filmimuusikas kõlavad õudusfilmidele tüüpilised keelpillid, mis teevad töö kenasti ära (Kuula Colin Stetsoni suurepärast heliriba, toim.). Kahe peaosalise rollisooritused aga on suurepärased. Alex Wolff (Peter) suudab kuidagimoodi pelgalt oma vaiksete pilkudega rolli nüansirikkust tuua. Toni Collette'i kehastatud Annie on see-eest täiesti arust ära - ta mängib emotsionaalset ja üle ääre ajavat tegelast, kes keeb filmi edenedes aina vahutavamalt üle, ent suudab siiski sealjuures mõjuda eriti usutavalt.

Lõpp halb, kõik hea

"Päriliku" juures pole palju, mille juures norida. Raske on soovitada, mida oleks saanud paremini teha - see on üsna täiuslik õudusfilm. Aa jah, ainult välja arvatud viimane veerandtund. Õudusfilmid hiilivad salaja kummalise joone peal. Ühe külje peal on paks udu, millest võivad iga hetk kujuteldamatud õudused välja hüpata. Teise poole peal on jälle suur oht tordiga näkku saada. Kui sa pole just päris täpselt sobivas tujus, võivad enamik õudusfilme, eriti üleloomulikud, natuke tobedad tunduda.

"Pärilik" saab tublisti hakkama eksistentsiaalse hirmu külvamisega nii, et nägu jääb puhtaks. Peaaegu kuni lõpuni. Siis järsku tundsin, kuidas pinge minust visinal välja lasti ja kinos oli kuulda, kuidas nii mõnedki publiku hulgas naerda pugistama hakkasid. Tegemist polnud küll täiesti absurdse, laest võetud lõpuga, kuid siiski valmistas tehtud valik, arvestades laual olevaid võimalusi, pettumuse. Viisteist viletsamat minutit ei suuda aga õnneks üle kahe tunni pikkust filmi ära rikkuda. "Pärilik" ei sobi küll ilmselt igale vaatajale, aga stsenaariumist kaameratööni ja muusikast näitlemiseni välja sisaldab film paljutki, mille poolest tänapäevaste žanrikaaslaste seast uhkelt välja paista.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: