Arvustus. "Aasia hullult rikkad" pole paraku hullult hea
Uus film
"Aasia hullult rikkad" ("Crazy Rich Asians")
Režissöör: Jon M. Chu
Osades: Constance Wu, Henry Golding, Michelle Yeoh, Gemma Chan, Lisa Lu jpt.
5/10
Esindatuse teema on Hollywoodis kirgi kütnud juba mõnda aega, näiteks #OscarsSoWhite teemaviitega paar aastat tagasi. "Aasia hullult rikkad" on esimene suur Hollywoodi film pärast 1993. aastat, mille kõik põhilised osatäitjad on aasia-ameeriklased. Vahepealne esindatuse puudumine annab aga tunda, sest see mitte väga peenelt pealkirjastatud film purustas kassarekordeid viimase kümne aasta edukaima romantilise komöödiana just aasia-ameerika publiku abil. Kahju ainult, et nad pidid ootama kakskümmend viis aastat midagi nii keskpärast.
Racheli (Contance Wu) poiss-sõber Nick (Henry Golding) otsustab lõpuks tüdrukut perekonnale tutvustada ja tuleb välja, et ta on hullult rikas – levinud muinasjutulik soovunelm. On siililegi selge, mis suunas lugu areneb: lihtsurelikust Rachel ei avalda ennasttäis perekonnale muljet ja neil on raske leppida tema rahatusega. Oeh, küll need rikkurid on ikka jobud! Kuid enne, kui põhipaari suhetesse mõra sigineb või üldse loos mingi konflikt tekib, kulutab film 45 minutit, et näidata, kui ülilahe on Singapuris ülirikas olla. Seda vaimupimedat ebakõla esituse ja loo sisu vahel illustreerib hästi ka Nicki õe Astridi tutvustus, kellel väidetakse olevat kuldne süda. Ja kuidas film seda publikule näidata püüab? Astrid peatub hetkeks hotelli fuajees, et väikese tüdrukuga vestelda ja tema mängujänest kiita… seejärel suundub ta kõrvalruumi, kus ostab endale 1,2 miljoni dollarised kõrvarõngad. Stseeni lõpp. Noh, pärast läheb Astrid ka veel koju ja laseb oma teenritel kõrvarõngad abikaasa eest ära peita – kuna mees on endine vaene ja võiks sellisest laristamisest haavuda. Nüüd peaks küll olema selge, et tegemist on kuldse südamega inimesega.
Lõpupoole toimub suhetes huvitavam areng. Vastandatakse seda, kuidas lääne kultuur keskendub üksikisikule ja isiklikule edule, samas kui hiina kultuur tõstab perekonna edu ja heaolu esikohale. See on üks vähestest süžeepunktidest, mis tõuseb muudest teemaliinidest kõrgemale ja teeb filmi omanäoliseks. Kuna hoolimata sellest, et näitlejad on aasia-ameeriklased ja filmi tegevuspaik on Aasia, mõjub "Aasia hullult rikkad" ikkagi väga lääneliku filmina. Film sisaldab kõiki romantiliste komöödiate klišeesid, kaasa arvatud lembestseene lennujaamas rahva ees, kes kõik plaksutama hakkavad. Dialoog on ülemäära seletav ja sagedad vastasseisud lõppevad n-ö ära panemisega, kus kellelegi koht kätte näidatakse. Huumoripool on üldiselt vastuvõetav, kuid turvaline, mistõttu filmi ainus teravam nali (kus Goh Wye Mun (Ken Jeong) käsib oma lastel toidu lõpuni süüa, kuna Ameerikas lapsed nälgivad) tuleb ootamatuna. Kõrvalosatäitjate hulgas on teisigi komöödianäitlejaid ja sageli varjutab nende sära kahvatuma põhipaari.
Pean tunnistama, et ma pole suur romcom'i žanri asjatundja. Mind ei veetle piisavalt uhked rõivad ja ehted ning särkideta mehed. Minu testosteroonist sütitatud aju võib olla andestavam superkangelaste filmide suhtes, mis märulist pungil, kuid kui asjatult vägivaldne film hakkaks jutlustama patsifismi, oleks see samavõrra häiriv. Hoolimata negatiivsest arvustusest on mul siiski hea meel, et see film tehtud sai. Leian, et erinevad demograafilised rühmad võiksid filmides rohkem esindatud olla. See tähendab, et esindatust võiks olla rohkem nii halbades filmides, keskpärastes filmides kui loodetavasti ka suurepärastes filmides. Lihtsalt "Aasia hullult rikkad" viimaste hulka ei kuulu.
Toimetaja: Kaspar Viilup