Arvustus. "Zoe": armurobot ja põhikooli-filosoofia
Uus film kinolevis
"Zoe"
Režissöör: Drake Doremus
Osades: Ewan McGregor, Léa Seydoux, Theo James, Rashida Jones, Christina Aquilera, Anthony Shim jpt.
4/10
Mõni aasta tagasi lennutasid ulmefilmid meid alatasa kosmosesse, nüüd on kätte jõudnud robotite ja tehisintellekti ajastu. "Zoe" on ambitsioonikas lugu, mis jutustab inimese ja tehisinimese suhtest. Sama tegi mõned aastad tagasi ka kõrgelt hinnatud "Her", kuid paraku ei küündi "Zoe" eelmainitu tasemele, sest puudu jääb viimistlusest. Lihvi vajaksid nii dialoog, süžee kui ka kaameratöö. Väga vähesed aspektid selle filmi juures on otseselt halvad, pigem jääb mulje, et ehk kiirustati filmi tegemisel ja ei mõeldud asju korralikult läbi.
Cole on teadlane, kes soovib pakkuda inimestele sooja ja turvalist armastuse kogemust nii, et sealjuures poleks ohtu oma südant murda (õnnetus, mis tema endaga oli juhtunud). Ta loob Zoe (mida hääldatakse Zõu, mitte Zõui, nagu võiks arvata) ja kuigi tänapäeval võib kuulda jutte, et meie tulevik on täis seksroboteid, siis see film on romantilisemalt meelestatud: Zoe on armurobot, tehisintellekt ja sünteetiline inimene. Päris alguses pole Zoe küll teadlik sellest, et on sünteetiline ning ka publikule ei öelda seda, õnneks saadakse aga dramaatiline "paljastusega" siiski üsna vara ühele poole.
"Zoe" esitab ikka ja jälle küsimuse: mis muudab armastuse tõeliseks? Kahjuks ei käsitle ei film ega selle tegelased teemat kuigivõrd süvitsi ega jõua algsest küsimusest kaugemale. Sellest on kahju, kuna futuristlik ulmemaailm pakub tervet võimaluste ookeani, kuhu saaks sügavalt sisse sukelduda. Ambitsiooni seal on.
Veel näidatakse vaatajatele armunarkomaaniat ja sünteetiliste inimeste bordelli (ikka ei pääse ka seksrobotite teemast), aga viimast näidatakse kuidagi nii juhuslikult ja seosetult, et tekib küsimus, kas sellel on üldse mõtet. Samas kõik filmid ei peagi püüdma kõige sügavamatesse süvikutesse tungida, nagu teevad seda tehisintellekti käsitlevad lood "Ex Machina" ja "Westworld". "Zoe" on esmajärjekorras selgelt armastusfilm ja ulmefilm alles teisena.
Kas aga filmi armastuslugu mõjub veenvalt? Jah ja ei. On küll armsaid hetki kahe peategelase vahel, kuid ka mitmeid piinlikke, kus tahaks pilgu kõrvale lüüa – nende hulka kuulub ka mannetu lõpp. Kuigi Ewan McGregori ja Lea Seydoux vahel on sädemeid, teeb tahumatu dialoog näitlejate töö raskeks. Alltekst puudub täielikult; tegelased proovivad arutleda filosoofiliste küsimuste üle, kuid naeruväärselt lihtsustatud tasandil. "Her" suutis esitada veenvama armastusloo isegi robotiga, kel puudus keha.
Kui käsikirjaga oleks põhjalikumalt tööd tehtud, võinuks film ehk tulla päris hea. Olemas oli selge juhtmõte, ent sellele vaatamata tundus lugu fokusseerimata.
Toimetaja: Kaspar Viilup