Kerge iseäraliku kõrvaltooniga draamakomöödiatest tuntud režissöör Jason Reitman võtab koos stsenarist Diablo Codyga ette emaduse küljed ühtaegu värskendavalt kaines ja vaimukas "Tullys". Cody ja Reitmani nutikalt humoorika "Juno" ja "Young Adulti" järel kolmas koostöö on selge fookusega karakterikeskne lugu kolme lapse emast Marlost (Charlize Theron), kes oma maimukese sünni järel tunneb end kergelt öeldes väsinult.

Neljakümnendates Marlo õlul on kaks last, kodu ning peagi ka vastsündinu. Ta on just jäänud lapsepuhkusele töölt, mis ei vasta ta haridusele ega ootustele. Marlo elus on sedavõrd palju kohustusi, et tal on raskusi näha nende taga iseennast. Inimest, kelleks ta lootis kujunevat ning inimest kelleks ta lõpuks sai. Emadus ja keskendumine teiste heaolule on tükk tüki haaval vorminud teda ümber, õõnestanud Marlot seesmiselt. Muutnud arusaamu sellest miks ja millist elu ta tahab oma lastele pakkuda ning kes ta ise selles elus on.

Uue lapse sünd paisutab tühjust seisundini, mida võib diagnoosida sünnitusjärgse depressioonina. Kuna ka täiesti armastusväärsed mehed on ses filmis tähelepanematud ja karjäärikesksed, pole abi ka Marlo abikaasast Drew'st (Ron Livingston). Marlo edukas vend (Mark Duplass) pakub lahenduseks öölapsehoidjat. Nii saabub Marlo ellu särtsakas ja elurõõmus 20ndais Tully (Mackenzie Davis), kelle abil ta saavutab distantsi oma identiteedi (ümber)mõtestamiseks.

Stsenarist Cody kergendab pealtnäha ränka temaatikat tuttava teravmeelse dialoogiga, mille tabavad laused kord haaravad, kord jäävad õhku rippuma, mõjudes kohati ülepingutatult ega leia alati oma kohta loos. Võte aga loob Reitmanile ja Codyle omase tooni, mis lisab teemakäsitlusele meelelahutuslikkust. Tooni toetab emaduse rutiinset mehaanilisust rõhutav lõbus ja mänguline montaaž, mis teeb perekonna masinavärki käimas hoidvatest toimingutest filmilikumad. Märkamatuks jääv kaameratöö annab ruumi ema kaalukalt mängiva Theroni ja lapsehoidjat kehastava Davise koosmängule, mis moodustab Marlo piisavalt mitmekülgse karakteriarenduse tuuma.

Pinnal püsida püüdva ema argipäeva kuvatakse ootamatult ausalt ja ilustamata. Selles pole glamuurseid raseduspilte, hõõgavat rasedussära, rõõmsat lapseootust ega imelisi ema ja lapse hetki. Selles on hinnanguid andvaid võõraid, rutiini, pesematust, väsimust, valu ning jõuga hakkamasaamist. Tüütavalt konventsionaalselt on küll loosse põimitud struktuurid pereelu taustal: vastutust kandev ema, kohustuste piires osavõtlik töötav isa ja tasakaalutu suhtedünaamika.

Filmi fookus on siiski Marlo identiteedil. Selle hapruse kuvamisega saab "Tully" keskmisest südamlikumalt hakkama. Huumorist nõrgemalt mõjuvad filmi pealiskaudsed tähelepanekud identiteedi kujunemisest ja sünnitusjärgse depressiooni tahkudest, mille see pigem rakendab narratiivseks võtteks kui sisukaks osaks temaatikat. "Tully" tekitab lootust, et tänapäeva emadus koos tohutu sotsiaalse surve, peadpööritava infokülluse, sotsiaalmeedia osaluse ning muutuvate kuvanditega jõuaks kinolinale tihedamini ja mitmekülgsemalt. 

Treiler: