Lauri Lagle, "Portugal"

Taavi Eelmaa "Portugalis" Autor: kaader filmist.

Peaosas on Mirtel Pohla, naine, kes on eneseotsingutel ja kellel antakse võimalus seal rollis nii naerda, nutta kui ka kõike muid emotsioone väljendada. Ma ilmselt ei eksi, kui julgeks talle seda ühte filmi- ja teatriauhindade nominatsiooni selle rolli eest pakkuda. Huvitavalt on probleem seatud, et selles mõttes, et kas naisel on samuti lubatud, minu arust on see alati olnud tabu teema, kirjanduses ka, et kas naisel on lubatud jätta maha oma pere selleks, et seada esikohale iseenda huvid ja ennast üles otsida või leida. Tavaliselt on see mees, kes kodust ära jookseb. Siin võtab naine selle sammu. Lauri Lagle on selle naise sellisesse rolli seadnud. Huvitav ka teada, et mida feministid sellest arvavad, et kas see on empowerment'i näide või midagi vastupidist. Mirtel peaosas otsib ennast. Tema ümber on galerii tegelasi, kes astuvad tema elust sisse ja välja. Ma ütleks siiski, et ülejäänud tegelased jäävad statistideks. Tema ikkagi istub nii sügaval selle loo keskmes, et ülejäänutele on rohkem nagu kommentaari roll jäetud. Koos Mirteliga otsib seda teed ka Lauri Lagle ja koos nendega otsime seda ka meie.

Tema teatriasjad on mulle erakordselt meeldinud. Tal on võimalus teatris olnud narratiivist peaaegu lahti lasta, kui me võtame näiteks "Paradiisi", mis on täiesti suurepärane tükk, siis filmis mulle tundub, et ta ei ole veel täpselt välja selgitanud seda, kui palju ta lahti võib lasta. Kas ta võiks seda teha rohkem või peaks tegema vähem. Mul on raske sellele ka üheselt hinnangut anda, aga mul on tunne, et seda annab natuke täpsemaks veel kruvida. Seda, kuidas see autori suhe narratiivi peaks olema filmis. Kui sul on teatrilavastaja kogemus, siis filmi üle kandes tuleb võib-olla teha teatud teisendusi. Aga see mulje mul vaatajana jääb, et ühest meediumist teise see ülekanne tahab võib-olla veel mingisugust täpsustust.

Ma kindlasti olen väga selle filmi toetaja selles mõttes, et ta on ikkagi väheste vahenditega tehtud kunstiliselt ambitsioonikas film, millel on eesmärk midagi öelda. Aga samas tahaksin ka meelde tuletada, et see ei tohiks olla uus norm, see, mida Lauri Lagle ka esikal rääkis, et kõik tegid seda mingist entusiasmist ja pooltasuta ja hirmsa eneseületusega ja kohutava pingutusega. Miks see peab nii olema, et see peab nii tulema? Tegelikult võiks tulla nii, et saaks ka võib-olla natuke vabamalt teha, et lihtne on nüüd tagantjärele öelda, et näed, saab ka niimoodi teha. Saab muidugi, aga miks peab? Miks inimesed peavad end viima mingisugusesse pooleldi ebainimlikku olukorda selleks, et saaks filmi valmis teha. Ma kindlasti ei soosi seda, et filmid on alarahastatud, aga ma soosin seda, et antakse võimalus ja seda võimalust kasutatakse ka.

Wes Anderson, "Koerte saar" ("Isle of Dogs")

"Koerte saar". Autor: kaader filmist

Ma ei oska öelda (kas tal on rahaprobleeme), sest ta ideed on nii ulmelised. Ma ausalt öeldes ei saa aru, kes on nõus neid rahastama, sest paberil tundub täiesti kreisi. Aga muidugi Wes Andersoni puhul see paberil võib hull tunduda, aga nii pea, kui sa näed mõnda visandit, nii sa tahad selles kas rahaliselt osaleda või seda näha. See "Koerte saar" laenab Jaapani kunstist hästi palju ja Jaapani filmikunstist laenab välja palju, isegi kuni selle määrani, et seal on isegi kasutatud seda Akira Kurosawa "Seitsme samurai" muusikat kohati. Need laenud on üsna otsekohesed. Vesternite suur eeskuju on olnud ka Kurosawa, kui Sergio Leone võtame. John Ford on seal omakorda mõjutanud Kurosawat, nii et see on kõik väga suures seoses ja samamoodi siin on näha, kuidas see laial lagedal üksik rändaja, mis on klassikaline motiiv, kuidas see protagonist vastandatakse maailmale ja ühtlasi näidatakse, et ta on oma probleemidega mingis mõttes üksi ehk et ta on selline tugev kandja selles filmis. Siin on lugu sellest, kuidas mingis düstoopilises lähitulevikus koerad elimineeritakse ühiskonnast mingi viiruse tõttu ja kuidas väike poiss Atari läheb sinna koerte saarele otsima oma lemmikkoera.

Minuarust on (nukufilmi žanr praegusel ajal) vägagi (tugev). Wes Andersonil on tore omadus seda nukufilmi kasutada. "Fantastic Mr. Foxis" juba, et kuidas muidu nukufilm on hästi ülepaisutatud ja väga dramaatiline, siis tema hästi minimaalsete vahenditega – need lausejupid, mida need koerad räägivad, on hästi lühikesed, aga väga veenvad – et kuidagi alamängitult väga kihvtilt tehtud.

Steven Spielberg, "Valmistub esimene mängija" ("Ready Player One")

"Valmistub esimene mängija". Autor: kaader filmist

Suurfilmiga (on tegu) kindlasti. Jällegi väga huvitav, terve film on tehtud põhimõtteliselt videomängu võtmes. Enamus filmist toimub virtuaalreaaluses. Näitlejatega osi on üsnagi vähe ja seal on väga keskmes jällegi Amblin ethos, nagu öeldakse. Et Amblini ja tema selline vaimsus, kus lapsed on loo keskmes ja läbi laste pilgu me näeme justkui seda täiskasvanute maailma, ja lastel on võimalus omaenda loogikaga see täiskasvanute maailm justkui päästa. See on Spielbergi terve karjääri vältel olnud läbiv motiiv ja nii ka siin. Ta on meelelahutus, ta on huvitav sissevaade mingisse tulevikuversiooni, Spielbergi on alati tulevik huvitanud ja siin – miks mitte – ei võiks see minna ka nii, et me kolimegi virtuaalreaalsusesse täielikult üle oma eluga, kuna see on palju huvitavam ja palju rohkem võimalusi pakkuv.