Saudade on portugalikeelne väljend emotsionaalsele seisundile, milles inimest valdab sügav igatsus millegi kättesaamatult möödunu vastu. See on mälestustes, kogemustes, tunnetuses, emotsioonides ja suhetes tagasi vaatav seisund, mis kerkib oleviku mittetäiusest. Oleviku konstruktsioonina väljendab saudade soovi saavutada tunne, mis näib võimatu või sõnastamatu.

Režissöör ja stsenarist (ning näitleja ja teatrilavastaja) Lauri Lagle on võtnud mõiste oma debüütfilmi "Portugal" algimpulsiks, vormides seisundi 3ondates keskklassist Karina (Mirtel Pohla) hingelise tupikseisu ületamise looks. Majanduslikult ja sotsiaalselt heal järjel olev Karina elab tänapäeva Eestis, kus teda ümbritsevad isiklike ummikutega inimesed, kel igal ühel on oma viisid enda hingelist rahulolematust tekitava tundega toime tulemiseks või selle ületamiseks. Olgu selleks uued (seksuaal)suhted, reisimine, eskapism, loodus, religioossus või materiaalsed naudingud. Enesekindla kogemuslikkust hindava Karina jaoks on selleks rituaalne üksiolek, mis seab üleküpsenud suhtes Martiniga (Margus Prangel) elava ema tasakaalu taasleidmise teekonnale.

Realistliku tooniga alustav ja järjest kujundlikumaks muutuv teekond saavutab ruttu atmosfääriliselt ja pehmelt kulgeva hoo, milles sisulise kaalu võtab mitte niivõrd sündmuste jada, vaid karge ja elulise dialoogiga ehitatud karakterite kujundlikkus ning nende suhe Karina elu.

Lagle visualiseerib saudade seisundit, viies Karina kokku erinevate olukordade ja värvikate tegelastega ja seeläbi näitlikustades võimalusi tupikseisu ületamiseks, harmoonia taasleidmiseks. Filmikeel tugineb tugeval atmosfääril, mida loob abstraktsemaid stseene võrratult ehitav leidlik Liis Nimiku ja Hendrik Mägari montaaž, muhe helikujundus ja täpne harjumatult optimistlik erksatest toones Erik Põllumaa kaameratöö. Ent vähe vastuseid ja niite stseenide tõstatatud mõtete ning emotsioonide omavaheliseks sidumiseks andev stsenaarium tundub seevastu pigem narratiivselt hõre tervik kui enesereflektsiooni propageeriv peegelpind. Igati huvitavatel ja terviklikel karakteritel näib puuduvat piisav kontekstualiseeriv mõõde, mis lihtsustaks nende haakimist eluliste kogemustega.

Kuigi mahe tonaalsus, mänglevad detailid ning ideekesksus teevad filmi värskeks elamuseks, seab linateose üldisem temaatika vaataja ette kriitilise küsimuse. Kas me pole Eesti filmis näinud juba piisavalt keskklassist keskealise tegelase eksistentsiaalse hingepiina käsitlusi? Kas keskmisest omanäolisem ja esteetilisem "Portugal" avab saudade mõiste kaudu nende kriiside põhjusi, tagajärgi ja lahendusi avardaval moel?

Film jääb kõikuma jaatuse ja eituse vahele viisil, mille ainus selge järeldus on soov näha veel sellise sundimatult omapärase ja rõhumatult mõtliku atmosfääriga Eesti filme. 

Treiler: