"See on teisenemise ja metamorfoosi film. Ta meenutab natukene road movie't. Ta algab väga staatiliselt, väga realistlikult. Selline kummaline inimsuhete kiivakiskumise ja möödatriivimise lugu, mis saab järjest rohkem selliseid kummalisi tuure juurde ja lõpuks ta muutub selliseks peategelase Mirtel Pohla metamorfoosi ja teisenemise looks. See on lugu muutumise igatsusest ja hirmust muutumise ees," rääkis "OP-ile" kunstnik Peeter Laurits.

Ajakirjanik Tiina Jõgeda nentis, et tema nägi koomikat "Portugalis" vähe. "Aga draamat [nägin] niivõrd, kuivõrd inimese kulgemine peaks alati olema natukene dramaatiline, sest et kui ta on liiga lineaarne, siis see tähendab, et see inimene jooksebki iseendaga varem või hiljem ummikusse, nagu me ka seal filmis nägime," rääkis Jõgeda.

"Või siis, kui ta lõpetab arenemise, siis kukub talle klaver pähe [kes filmi vaatavad, saavad sellest kujundist aru – toim]. Aga draama väljendub võib-olla selles, et inimene oma elu esimeses pooles, tal on on koguaeg kiire, ta liigub, teeb asju ja siis ühel hetkel ta avastab, et aga mida ma üldse teen siin maailmas," lisas Jõgeda.

"Me oleme ennast harjutanud sellise mõttega, et me oleme kuidagi sellised lõplikud ja piiritletud indiviidid, ja et maailm on otsekui miski, mis lihtsalt juhtub meiega, aga mulle tundub, et Lauri Lagle mõtleb vist hoopis niimoodi, et maailm on kõik see, mida me mõtleme ja see, mida me ütleme ja mida me teiste inimestega teeme. Ühesõnaga, et me ise koguaeg loome omale seda maailma, kus me elame," sõnas Laurits.

Jõgeda sõnul on "Portugal" väga pingeline film. "Esiteks [seepärast, et] näitlejad mängivad väga hästi. Nad väljendavad kõikide oma näitlejameisterlikkuse vahenditega seda, mis inimese sees toimub, hästi ehedalt. Ka selle filmi tekst on väga hea. Seal on mõningaid selliseid lauseid, mida ma oleks tahtnud endale märkmiku üles kirjutada, kui saalis ei oleks pime olnud."

"Kui kooreüraski vastne närib ennast läbi katakombide ja kui ta on juba piisavalt suureks kasvanud, siis ta närib omale sellise nukkumise koopa. Ehitab kookoni enda ümber, ja kui ta kevadel ärkab, siis sealt kookonist ronib välja mingi hoopis teistsugune tegelane – lennuvõimeline mardikas. Midagi sellist juhtub seal filmis ka peategelasega," kirjeldas Laurits.

"Sellel arenguetapil, kus see naine oli, ta ei vajanud suhet. Ükskõik, milline mees oleks tal seal kõrval olnud. Prints Harry, kes iganes. Sel hetkel ta ei saanud suhestuda mitte kellegagi. Ta pidi leidma iseenda kuskilt. Esimene reaktsioon on see, et need inimesed segavad mind ja käivad mulle närvidele, aga tegelikult ta vajas aega iseendale," sõnas Jõgeda.

"Selle filmi pildikeel on hästi eestlaslik ja seda iseloomustab teatud ürgsus. Me oleme – hoolimata kogu oma digitaalsusest – ürgne rahvas, ja selle toob see film väga hästi esile. Minul tekkis seda filmi vaadates niisugune tunne, nagu ma oleksin Peeter Lauritsa näitusel, kus see ürgsuse vint on eriti põhja keeratud ja see on niivõrd puhas, et see on täpselt see, mis toob meie olemuse välja ja mida iga eestlane vajab."

Jõgeda lisas, et see on ka see, miks iga eestlane varem või hiljem tuleb ükskõik millisest Brasiilia vihmametsast lõpuks välja ja tuleb otsib seda ürgsust vahepeal siin Eesti metsades ja Eesti randadel.