(Vestlus toimus 20. juunil 2018.)

"Üks vähestest eesti teatri "totaalsetest autoritest"" — nõnda iseloomustab Lauri Laglet teatrikriitik Meelis Oidsalu.¹ Lagle on hinnatud nii näitleja kui lavastajana. Ühiskonnaga riius olev noor literaat Fred, keskne tegelane Veiko Õunpuu filmis "Free Range. Ballaad maailma heakskiitmisest" (2013) on hea näide kompromissitust osatäitmisest ja see roll tõi Laglele Vilniuse filmifestivalil (2014) ka parima näitleja auhinna. Eesti teatri aastaauhindade jagamisel on Laglet parima lavastaja tiitli nominentide hulka arvatud neli korda: lavastustega "Suur õgimine" (esietendus 16. V 2012 Teatris NO99), "Kolmapäev"(esietendus 2. XI 2013 Teatris NO99), "Paradiis" (pälvis 2017. aastal Ants Lauteri nimelise lavastajaauhinna, esietendus 16. IV 2016 Von Krahli Teatris) ja "Päev pärast vaikust" (esietendus 6. V 2017 Teatris NO99). Käesoleva aasta aprillis esilinastus Lagle režissööridebüüt, mängufilm "Portugal", peaosas Mirtel Pohla. Kohtume Lauri Laglega suve alguses, juuni teisel poolel, kui Lauri on tulnud just pikemalt puhkuselt. 

Ütlesid, et tulid saartelt ja said alles nüüd, üle kolme aasta endale korralikku puhkust lubada. Küsin siis alustuseks, kas looduses olemine on sulle tähtis? 

Jah, vägagi. Kui saan iga kuu väikese retke teha, olgu rabas või metsas või mere ääres, siis tunnen ennast hästi, see laeb. Mu vanematekodu, kus ma ka ise enne elasin, on Viimsis. Tihtipeale, kui sõidan vanemate juurde või tulen sealt, teen umbes pooleks tunniks mere ääres peatuse, siis sõidan edasi. See on täitsa loomulik päeva osa — nagu suitsupaus mõnele mehele. Eesti maa ja loodus meeldib väga, selles ma tajun mingit ürgset voogu, nii vertikaalset kui horisontaalset. 

Millised maastikud sulle meeldivad?

N-ö eemalt meeldib vaadata karmimaid, piirituid, ürgse loodusega maastikke, selliseid, mida inimesed pole asustanud — need kuidagi liigutavad. Kui telekast tuleb mõni saade kunagisest, veel inimese poolt hävitamata Madagaskarist, siis alati vaatan. Isegi kui on midagi tähtsat käsil, lihtsalt kuidagi naelutun. Aga niimoodi ise käimiseks ja olemiseks… Metsas tunnen end hästi ja mere ääres ka. Sel kevadel said mul pikad tööd valmis, see andis võimaluse viimaks ka korralikult puhata ja rohkem looduses olla.

Millised ilmad sulle meeldivad?

Kui on õiged riided, siis meeldivad igasugused ilmad. Kui aga eraldi nimetada, siis kõigepealt meenuvad "lihtsad" ilmad, kui on kerge toimida ja mis on niisama kenad. Talvel päikesepaiste. Suvel hommikud ja õhtud, maal olles hommiku lõhnad. Tuul ja vihm meeldivad. Loodusjõud meeldivad, aga noh, eks vist rohkem vaadata, kui nende sees olla.

Räägi mõne lausega oma  kooliteest.

Kaheksanda klassini käisin Jüri keskkoolis, seejärel kolimise tõttu pool aastat Pirita gümnaasiumis. Edasi tuli juba Viimsi keskkool, mille lõpetamise järel astusin EBSi. Õppisin seal ärijuhtimist kaks ja pool aastat, pool aastat olin akadeemilisel. Kokku jõudsin teha 73 ainepunkti ja siis juhtusin lavakunstikooli sisse saama.

Siin tahaks korraks peatuda. Ärijuhtimine ja lavakool, need on ju siiski üsna erinevad suunad? 

Toona, pärast keskkooli lõppu ei teadnud ma veel päris täpselt, mida ma teha tahan.  EBSi astudes mõtlesin, et kui ma seal ideede teostamise faasideks lahti võtan, arvutan, majanduse aluseid ning toimimist arutan ja sotsioloogiat õpin, siis mõistmist loob see igal juhul juurde ja samas saan aja jooksul oma tegemistele täpsema fookuspunkti seada. Loominguline pool on minus alati olemas olnud ja filmi tahtsin teha juba siis, kui olin viisteist, aga ma ei osanud sellele kuidagi läheneda. Toona siin Eestis filmikooli ei olnud, pedas  (endine Pedagoogiline Instituut, mille baasilt loodi hiljem Tallinna Ülikool — Toim) oli üksnes telerežii. Ja kuigi ma olin natuke tegelnud ka kooliteatriga, polnud mul algul mõtteski lavakasse proovida, sest arvasin, et sinna ma niikuinii ei sobi. Nõnda siis valisin esimese käiguna majanduse. Kuigi see ei olnud mu kutsumus, tundus see kõige lahtisem ja laiema põhjaga ala, mingis mõttes samuti loominguline tegevus.

Arusaadav. Klišee majandusinimesest, kes mõtleb üksnes exceli tabeli raames, võib ju vahel ka paika pidada, aga samuti võib ses vallas leida avarat mõtlemist. On meilgi majandusinimesi — ja mõned lausa armastatud—, kes oma valdkonnast mõeldes seda ka laiemalt üldistavad. Aga sa mainisid ka arvutamist. 

Jah. Numbrid on mulle kuidagi alati meeldinud. Ja tahaks öelda, et isegi inspireerinud.

Matemaatika siis ka?

Isegi väga. EBSis ma lahendasin maatrikseid — lahenduskäigud olid, noh umbes nelja A4 pikkused. Ja kui ma mingil hetkel nendega "jala maha" sain , siis see oli võimas tunne. Kunagi hiljem lavaka ajal ma kas lugesin kusagilt intekast või kuulsin Pedajaselt, et Madis Kõiv olevat öelnud, et matemaatika on kõige lähemal sellele tundele, kuidas inimene saaks lendamist kogeda. Jah, ma kujutan ette küll, et kui sa saad numbritele juba juurde, kui saad hoo sisse ja see maailm järjest rullub, laheneb ja avaneb ja sa tuhised lihtsat läbi neist numbritest, siis … üks hetk sa lendad. Siis mul oli täpselt selline äratundmine, et oh, yes, keegi ütles selle välja. Aga noh, ma ei tea, kas ta mõtles seda samamoodi, nagu mina seda tajun.

Esimene mälestus teatrist?

Midagi meenub justkui Salme Kultuurikeskuse rõdult vaadatuna, aga olin siis nii väike, et lugu küll ei mäleta. Pigem meenub küsimus, et mis see on, mida niimoodi tehakse. Tagantjärele mõtlen, et lapsena teatris käies ma lugu ei osanudki kunagi vaadata, nii palju muid mõtteid ja küsimusi oli. 

Aga esimene selline kangem kraam oli "Peiarite õhtunäitus", Priit Pedajase lavastus. Seal, mäletan, mõjus miski nii tugevalt, et läksime sõbraga teist vaatust vaatama kakskümmend minutit hiljem — vaheaeg tundus liiga lühike, et aru saada, mis toimub. Istusime baaris täielikus vaikuses, ei suutnud varem saali minna.

Õppisid XXII lennus (2002–2006), teid juhendas Priit Pedajas. Kuidas EBSist viimaks lavakooli jõudsid? Millised on su olulisemad taipamised, avastused (teatri)kunsti kohta, mis lavakoolis sündisid?

Lavakast ma otseselt ei unistanud ja ega mul olnudki plaanis sinna minna, aga juhtus nii, et sõber, kes katsetele läks, kutsus kaasa ja sain sisse. Taipamiste poolelt —  kui sain aru, et lavakas kõik õppejõud ei aja ühte asja, see tähendab, ei lähene teatrile ühtemoodi, siis sain ka mingist pingest ja segadusest vabaks ja hakkasin igaühte eraldi kuulama, et siis nende kaudu kogetu, avastatu ja pakutuga, kõigi nende erinevate ideedega vabalt katsetama hakata ja seeläbi enda tervikut otsima asuda. Arusaamine ja leppimine, et igas ruumis on omad reeglid ja loogika, vabastas ja muutis kooli suuremaks.

Kuigi koolijuhataja Ingo Normetiga oli loenguid vähe, suutis ta õpetada päris palju just läbi kooli juhtimise ja eelkõige läbi erinevate tehnikate tutvustamise.  N-ö näitas teed raamatukokku.

Raskemad, kergemad hetked lavakoolis?

Noh, seal oli küll üks päris hämar aasta, kui ma ei saanud suurt midagi aru, aga see möödus kuidagi. Eks see hinde peale teatri tegemine suudab tekitada ka kõhklusi.

Mida näitlemise juures kõige rohkem väärtustad? 

Koosmängu, seda, et saab kaasnäitlejatega mängu abil miraaži luua. Ja kusagil tundmatuses ära käia. Avastada uusi võimalusi mänguks, neid otsida, märgata ja teha uusi eristusi — et saab ju veel siit ja siit ka minna… See on minu jaoks laval hästi huvitav. Et mis täna juhtuma hakkab ja kuidas me täna terviku kokku toome. Justkui muusika, kui inimesed saavad kokku live´is.

Muusika sobib tõepoolest kõigil kunstide ühisnimetajaks ja tihti öeldakse see ka välja, st ütlejad on seda järelikult niimoodi tunnetanud. Muusika on see, mis sisaldub näiteks teatris, kirjanduses jne kuidagi abstraktselt ja milleni saab samas välja jõuda.

Jah, seda ma koosmängimise all mõtlengi. Et kuidas see grupp, kes laval koos on, toimib — kuidas toimib nendevaheline tunnetus, energia, kohalolu ja mõtlemise tasand…  Sest mis iganes vahendeid nad valivad ja kuidas terviku suunas liiguvad, "kogu see asi" koos teiste näitlejatega on ju terviku huvides.

Ja siis võib juba ka edasi mõelda üksiku stseeni ja üldistuse pinnal, kuidas keegi mingit stseeni või ka kogu lavastust — selle ideelist tuuma ja mõtet — sees olles tajub, et n-ö suure plaani mõttes paremaid otsuseid teha.

Nendel tasanditel mängimine, liikumine ja vahendite valimine on huvitav  — ja ka nende vahetamine ja kohandumine uute mängureeglitega.

Näitleja ei saa mängida teose mõtet otse, nii, et igas tema lausutud sõnas on romaani kogu mõte välja käidud. Teose mõte, selle mõte, mida me teeme, see on mängus justkui meie kohal. Aga teadlikkus selle ruumi suurusest, mis on loodud, ja isegi selle aegamisi avaramaks painutamine etenduste käigus, on minu meelest siiski võimalik ja mängu käigus ka tajutav.

Mängides hakkad tajuma erinevaid astmeid ja saad teadlikuks võimalustest, mida sa lood, ja kuidas sa lood seda "sinust kõrgemal olevat mõtet", mille sa samas mängides peaksid paradoksaalselt justkui unustama, sest, nagu öeldud, sa ei saa kogu aeg "otse" tervikut mängida — justkui aina osutades, mis see on.

Ma ütlesin, et "mõte on meie kohal", aga ta on ka meie vahel, meievahelises ruumis. Ja mulle tundub hästi huvitav see nähtamatu ruum, mis jääb meie, publiku ja laval oleva näitleja vahele. Millised kujundid ja assotsiatsioonid sinna justkui kaaluta olekus lendlema on võimalik saata. Kui küsida, kuidas seda ruumi piiritleda, siis pole selle kohal mitte universumi katus, vaid universumi avarus. Neid võimalusi väärtustangi näitlemise ja ka lavastamise juures.

Seesama vahe ühe ja teise vahel — siin ongi ju ka muusika, sest muusika on ju kahe noodi vahel. 

Jah, ma saan aru, mida sa mõtled. 

Sa nimetasid tervikut, vaataja ja teose vahelist ruumi, eri tasandeid ja teadlikku liikumist nende vahel. Mulle tundub, et kõik see saab kontseptuaalselt ja ka tunnetuslikult olla käigus vaid siis, kui on ühtviisi tugevad nii identifikatsioon kui ka eristamisvõime. Kusjuures tahaksin lisada, et mõtlemise põhilised hädad tulevadki ju enamasti sellest, et ei suudeta teha eristusi — sh eri tasandite, astmete vahel. Praegune aeg, mil  kõik peab olema ühemõtteline ja seega plakatlik, hiilgab selle suutmatusega eriti. Küsin nüüd aga hoopis filosoofilisemalt: kuidas sulle tundub, kas asjadel on oma olemus?

See on raske küsimus ja mul ei ole sellele kindlat, ühest vastust. Aga kui sa rääkisid eristamisest, siis selle ma tundsin kuidagi ära. Taju avardamine, see, et sa hakkad kuidagi neid erisusi märkama, avastama ja sõnastama, see on minu jaoks hästi huvitav perspektiiv. Mõnes mõttes on see ka nagu pidev jagamine — just nagu võtad mingi asja pooleks, et vaadata seda lähemalt, ja nõnda liigud järk-järgult "sellele täpile" lähemale.

Aga see täpp on tähtis? Et sinnapoole liikuda?

See on huvitav, jah.

See on siis ka mõnes mõttes nagu tuum ja tuuma poole liikumine?

Jah, mingis mõttes küll. Tuumatunnetus on seotud ka tervikutajuga, ja tervik on mulle, jah, hästi tähtis. Ikka selle suunas käib töö. 

Roll on tervik? Tuum peab tal olema?

Jaa. Roll ikka tavaliselt on tervik. Või vähemasti… On juhtunud ka seda, et ta saab terviklikuks alles etenduste käigus. Ja kui saab, siis on see hea tunne.

Aga mõte on ikkagi, et ta oleks tervik?

Jah, minu jaoks küll. Kindlasti saab seda ka kuidagi teisiti lahendada, aga ma ei ole leidnud paremat viisi. Kõige täpsem ja õigem tunne on ikkagi siis, kui sa oled selle terviku kinni püüdnud või kätte saanud. 

Kui oluline on loomingus julgus, katsetamine?

Minu meelest väga oluline. Julgus — otsus kulutada aega millegi katsetamiseks, mida sa veel ei tea, ei tunne. Ja hoida seda joont ka siis, kui õnnestumine pole veel käes, ja samas, kui on õige hetk, julgeda ka suunda muuta. See on oluline küll.

Jõuangi juba vaikselt lavastamise juurde. Sinu lavastusi on märgatud ja hinnatud, nendega on kaasa tuldud. Kas näitleja isiksus on sulle lavastajana tähtis?

Ikka on. Aga see jällegi sõltub sellest, kuhu teekond viib või mida me teeme. Ma ei otsi endaga sarnaseid inimesi… Lihtsalt see tahtmine minna reisile peab olema. Ja soov tulla kaasa. Nii on ka lavastajal kõige lihtsam ja asjad ei lähe tarbetult keeruliseks. Niisiis, meil on kokkulepped tehtud, me teame, et läheme sinna, teeme seda, ja kui midagi lähebki vahepeal viltu või hakkab lonkama, siis sätime kurssi, eks? Aga see kokkulepe on oluline, teadmine, et me läheme, et me tahame minna ja oleme valmis ka selleks, et kui tulevad raskused, mingid küsimärgid või lahendamist vajavad asjad, siis me ei pöördu selle teema või oma töö vastu, vaid lahendame need ja võtame mineku osaks ka selle raskuse ja samuti riski üldse mitte kohale jõuda. See on usaldus — et ma tean, et me ei süüdista üksteist ka siis, kui selgub, et hindasime midagi valesti.

Lavastaja õigused ja kohustused?

Mulle, nagu ma juba ütlesin, on oluline töötada terviku suunas. No aga üldisemalt sõltuvad need õigused ja kohustused vist sellest, millised on olnud need kokkulepped, mis varem omavahel tehtud. Sest keel, milles lavastus sünnib, võib igal režissööril ja lavastajal ja lavastusel olla erinev.

Kas sa tajud teatrit kui keelt?

Jaa. Aga mitte kui ühtset, universaalset keelt. Teatris on erinevaid keeli. Ja mul on huvitav neid leiutada ja avastada — "seda" loogikat ja "selle maailma" reegleid. Et siis luua ise üks ruum, mis toimib oma loogika ja oma keelega ja seal hakkavad siis selles keeles asjad juhtuma. 

Mida saab teater vaatajale anda? 

Ma ei tea, kas ma oskan jälle nii üheselt vastata. Mulle tundub, et ta saab ruumi avaramaks muuta, mingit mõistmist või arusaamist luua. Ja oleneb, mis küsimusi sa talle esitad — neile saab ta siis ka vastuseid anda. Või vähemasti variante.

Seda on rõõm kuulda. Mulle tundub ka, et asi läheb huvitavaks ikkagi alles siis, kui me ka vastuseid otsime, mitte ei rahuldu kohusetundlikult ainult uute küsimuste treimisega.

Minule ka ei tundu selline üksnes küsimuste küsimine huvitav. Teater saab neid esitada, aga ta saab ka alati otsida vastuseid. Ta ei pea neid andma, aga ta saab neid justkui… sisaldada. Ja see, et sa ise, vaatajana või kaasamängijana saad selle vastuse sealt leida ja võtta, et ta on seal ridade vahel justkui vaikselt pikali peidus, see on veel kõige huvitavam — seda saabki teater anda. Ja ta saab terviktunnet anda ja luua. 

See on küll eluterve suhtumine. See on siis ikkagi dialoog, kontakti küsimus…

Jah. Ja teater saab loomulikult ka asju kahtluse alla seada — tuua välja erinevad variandid, lüüa lahti võimaluste palett, näidata rohkem kui ühte tõde. Ja teine asi, mulle tundub, et ta saab alati pakkuda teekonda, isegi kui ta ei ole sinna lõppu, kõige väiksemasse "täppi" kohale jõudnud. Ja teekond saab juba sisaldada vastuste või uute mõtete algeid. Ma arvan, et küsimustega on asi pigem paradoksaalne, nad ei pea olema vastatud, seda ei saa nõuda, aga nad ei pea olema ka vastuseta. 

Ma puudutaks korraks ka originaalsuse teemat. Kui sa nüüd sõnastad selle nii, et oluline on "selle" keele otsing, "selle" ruumi ja võimaluste otsing, tervik ja teekond, siis pole ka midagi imestada, kui sellise otsingu kaudu originaalsus lihtsalt sünnib, tuleb kaasa, ilma et keegi iga hinna eest pingutaks, et teeks nüüd midagi originaalset.

Jah, sul võib ka mingi kujutluspilt olla, mille suunas sa liigud. Mõnikord on mul selline tunne — ma olen seda kusagil ka öelnud —, et kui esietendus on toimunud, siis esimeses proovis oleks justkui olnud seesama tunne, mis esietendusel, juba olemas. Et see pilt oli tegelikult juba siis, aga toona ei oleks osanud seda sõnastada või kõigis detailides tervikuna ära teha. Aga sa liigud selle suunas ja ühel hetkel saab see valmis. Üks lavastus sai mul näiteks valmis alles viimaseks etenduseks. 

Käid sa oma lavastusi võimaluse korral vaatamas?

Jah. Alguses käisin igal võimalusel. Nüüd lihtsalt ei ole vahel jõudnud. Kui oli ka filmitegemine, siis… Aga just selline lavastus, mida ma suudan iga päev uuesti vaadata, tundubki mulle hea. Ta on elus, ja siis ma loen töö õnnestunuks. Mulle meeldib see hetk, kui küsimus pole enam selles, et eile oli ju nii, aga täna teisiti.  Etendused on küll mikrotasandil erinevad, aga nad ei kuku enam kunagi oma mõtte mõju poolest kokku ja ükski päev ega etendus pole teisest halvem; on lihtsalt sama lavastuse erinevad etendused.  

Viimaks jõuame ka "Portugali" juurde. Mind rõõmustas, et selle puhul on filmi tajutud nagu keelt. Teen veel mõned komplimendid. Minu meelest oli "Portugalis" kõigil, ka kõrvaltegelastel oma maailm ja isegi kui olukorrad läksid groteskseks, ei jäänud keegi ilma oma inimlikust sisust. "Portugalis" on küll mõningast külmust, aga ka tundlikkust ja empaatiat, mis kasvab vahel ka õrnuseks. Mõned episoodid laienevad just oma tundlikkuse kaudu inimese elu kohta käivateks üldistusteks, näiteks stseen Karina (Mirtel Pohla) isaga (Volli Käro), kus tütar ütleb isale, et tollel on aknad ikka veel topitud, aga väljas on suur suvi ja vanemad naised päevitavad vaatajat muigama ajades juba… ei mitte rannas, vaid toolidel paneelmajadevahelises hoovis, mis on oma anonüümsuses omamoodi hõlmav… Ühesõnaga, on kohti, kus väikesed maailmad laienevad üksiku detaili kaudu tunnetuslikult suureks. Samas võib montaažilõige siduda vastandid. Näiteks probleemidega võitlev Karina silitab rannas kivi, sellele järgneb pildis meduus. Teatavale visuaalsele sarnasusele (kivi/meduus) toetudes luuakse sild, mis seob sellised väljad nagu raskus — kergus, liikumatu — hõljuv, läbipaistmatu — läbipaistev,  tahke, jäik — amorfne, elutu(?)— elus… Ja tahtlikult/tahtmatult(?) toimib ka semantiline viide — antiikmütoloogias oli Medusa koletis, kelle juusteks olid maod, ja kõik, kes Medusat nägid, muutusid kiviks. Filmi lõpus panevad külamehed Karina haagissuvilale tule otsa… Samas, kui jutustada ümber "Portugali" lugu, siis eespool nimetatud pilte poleks justkui otsest põhjust mainidagi. Ühesõnaga, on kihistused, meil on lugu ja on viis, kuidas seda räägitakse. Kuidas sa seda poeetilist kihistust sinna loo, narratiivi peale ehitasid?

Stsenaariumi kirjutamise faasis on see selline kujutluspildiga töötamine, hästi suures mahus, just nagu sõnadeta mõtlemine. Otsid, millised pildid selle loo ära räägivad… Või siis nii, et ta on nagu üks joonistus, ja et mis värvidest see koosneb ja kuidas neid doseerida. Mina valisin sellised värvid ja hulga...  See oli ka huvitav, et montaažis saad ju proovida võtta maha ühe või teise stseeni, mis justkui ei ole selgelt narratiivi teenistuses, aga see mis jääb, ei räägi seda lugu niimoodi ära, nagu ta oli mõeldud. Võtad ära näiteks selle stseeni Karina isaga ja tundub, et loo koha pealt ei jää ju midagi katki. Aga tegelikult, taju ja terviku mõttes, selles, kuidas sa seda kõike vastu võtad, jääb väga palju puudu. Seda ei peakski ehk ütlema, aga film pole ju ainult, ja isegi mitte eelkõige, lugu — et tegelane läks sinna või et juhtusid need sündmused. Kui sellisesse lõksu jääda, siis jah, "Portugal" ei vasta ootustele. Minu jaoks on see film eelkõige tunne… ja nende tegelaste, karakterite mõistmine. Olen "Portugali"  kohta kuulnud ka arvamusi, et see on täiesti hämar ja arusaamatu, kunstniku masturbeerimine. Aga mis tasandile see loo jutustamine siis minema peaks, et ta oleks mõistetav? Kuidas siis üldse rääkida või nii… 

Lõpetuseks küsin hoopis küsimuse üksinduse kohta? See teema on ka "Portugalis", mille lõpp on nagu kaks erinevat akordi. Karinale ei jää alles justkui midagi, ent päris lõpus on pilt ikkagi igatsetud Portugali jõudnud. Niisiis, üksindus — on see kosmiline või eksistentsiaalne, paratamatu või ületatav?

Mulle tundub, et ta on kõike seda. 

Nii paratamatu kui ületatav?

Jah.

Nojah, sest kas valgus liigub valangute või lainetena? Ta on need mõlemad.

Jah.

Kas inimesel hing on?

Usun seda, et ainult hing ongi, mis meil on. Kõik ülejäänud meil oli.

Tänan vestluse eest.

Viide:

¹ Meelis Oidsalu. Lauri Lagle: Kultuur ei vaja ideoloogilist suunamist. — Eesti Ekspress 15. XI 2017.