Arvustus. Vaid põhjatu üksildus päästab maailma ({{commentsTotal}})

Wes Andersoni
Wes Andersoni "Koerte saar" Autor/allikas: http://kinosoprus.ee

Uus film kinos

"Koerte saar" (Isle Of Dogs)

Režissöör Wes Anderson

Stsenaristid Wes Anderson, Roman Coppola, Jason Schwartzman, Kunichi Nomura

Tegelaskujude hääled Bill Murray, Bob Balaban, Frances McDormand, Scarlett Johansson jt

10/10

Küllap olete neid natuke kulunud soovitusi kuulnud – mehel vaata kingi ja naist vali selle järgi, kuidas ta ettekandjatega käitub. Moodsamal ajal võib ka muidugi sooülesemat meetodit kasutada: kui talle ei meeldi ükski Wes Andersoni film, siis on arvestatav võimalus, et hinges on tegu liialt tõsimeelse ja kalgi inimesega, kelle peale ei saa sital hetkel loota.

Süžee: kergelt düstoopilises tulevikus on Jaapani suurlinna Megasaki meer otsustanud nakkushaiguse tõttu kõik koerad küüditada rannikulähedasele mahajäetud saarele, kus tekkib suur koerte koloonia. Kõike muudab aga see, kui saarele saabub 12-aastane Atari Kobayashi otsima oma kallist koera. Kuid nagu enamiku Wes Andersoni filmidega, ei ole ka “Koerte saare” puhul süžee ise filmi kõige olulisem osa.

Wes Anderson on ka varem oma filmides ette võtnud reise. Kui “Darjeeling Limited” (2007) viis vaataja Indiasse ning “Grand Budapest Hotel” (2014) Ida- või Kesk-Euroopa karikatuurriiki Zubrowka, siis nüüd on tegevuspaigaks Jaapan. See on ühtaegu filmi üks tugevamaid ja nõrgemaid kohti. Millised märksõnad esimesena seoses Jaapaniga pähe tulevad? Sushi, sakura-kirsiõied, taiko-trummid, sumomaadlejad, haikud, sake… Jah, need kõik on selles filmis esindatud ja kohati ei saagi aru, kas siiralt või küllastunud irooniana.

Wes on detailide sensei

Aga saatan ja jumal peituvad detailides ja Wes Anderson on detailide sensei. Kui sushimeister filmis kala viilutab, siis pole see juhuslik, vaid Anderson lasi seda teha päris-sushimeistri töövõtete järgi. Kui paat sõidab merel, pole seegi juhuslik kaader, vaid viide Hokusai maalile “Kanagawa suur laine”. Lava äärde on paigutatud autentsete kirjadega templisse ohvrianniks toodavad sake-tünnid ning teadlast nimega Yoko Ono kehastab loomulikult Yoko Ono.

Wes Andersoni detailitiined kaadrid on tema kaubamärk, mis sünnivad ränga valu ja vaevaga, see ei ole spontaanne ilu, vaid sihikindel töö, kohati autistlikult täpne. Kui filmis “Royal Tenenbaums” (2001) Gwyneth Paltrow sigaretti suitsetas, siis nõudis Anderson, et tuleb kasutada Sweet Aftoni suitse, mida toodeti viimati Iirimaal 1970ndatel. “Kuutõusu kuningriigi” (Moonrise Kingdom, 2012) Suzy Bishopi raamatud on kõik kujundatud üksnes filmi jaoks ja Anderson kirjutas ise iga raamatu lõigud. Piinlik täpsus ja perfektsionismi taotlemine ei ole treenitud lihas, see on suuresti pigem tagajärg. Kui inimese elus on teemasid ja valusaid sündmusi, mida ei suuda ise suunata, siis sageli tahetakse mingis teises teemas saavutada sellevõrra suuremat täiuslikkust. Näiline täiuslikkus katab logiseva päriselu. Põhjused, nagu sageli, on peres.

Wes Anderson kasvas koos kahe vennaga Texase osariigis Houstonis ning kui ta oli kaheksa-aastane, tema vanemad lahutasid ning isa nägi ta vaid nädalavahetustel. See kõlab ehk liigagi banaalselt, kuid nagu Anderson on ka ise mitmetes intervjuudes vihjanud, on see üks kogu tema loomingu võti. Ta hakkas juba lapsena isa 8-millimeetrise kaameraga filmikesi tegema, ka vennad lõid kaasa, kuid tema pidi alati olema see, kes pani paika viimase kui pisema detaili – see oli tegelikkus, mida ta sai muuta ja painutada oma tahte järgi.

Ära alahinda väikseid poisse

Wes Andersoni filme käsitletakse sageli komöödiatena. Jah, alati on neis ka päris rikkalik ports huumorit, sageli kuiva, nappi, iroonilist. Kuid nende filmide suurim teema on peaaegu alati kohutavalt suur üksildus, mitte selline “ohh, telekast ei tule midagi peale Poirot´ korduste”, vaid nii suur üksildus, et see määrab kõik, mida tegelased üldse veel elus tahavad. “Rushmore´i” (1998) Max Fischer on üksildane oma kohanematuse pärast, Tenenbaumide pereisa ja lapsed on kõik omal kombel üksildased ning ka “Koerte saare” Atari Kobayashi on kaotanud vanemad ja oma koera. Ära kunagi alahinda väikese poisi üksilduse väge ja mida see teha võib.

Nagu Andersoni filmidele omane, peab ka Atari kasvama suureks rutem, kui kasutusjuhend ette näeb. Enamik tema filmide lapsi on täiskasvanumad kui kõik vanemad tegelased, kelle maailm on kaootiline ja ebausaldusväärne. Peresuhted on mõrased ja armastus sageli valus, üksildus ja armastatust (olgu ta siis mees, naine või koer) eemalviibimine närib aastaid hinge. Kui jutt selle lausega lõpetada, võiks juba peaaegu saada kokku mõne depressiivse Euroopa filmi. Kuid ei, Anderson tegelikult ei ole küünik, tema ja ta tegelased on need tüübid, kes varjavad oma valutava hinge enesekaitseks iroonia ja kerge sarkasmi looriga. Kui vaadata Andersoni filme, siis reeglina ta ikkagi halastab vaatajale ning vähemalt mõnede tegelaste ootus ja kannatused saavad tasutud. Üksildus on siiras ja see võib päästa maailma.

“Koerte saar” on Andersoni teine stop-motion-tehnikas linateos pärast “Fantastilist härra Reinuvaderit” (Fantastic Mr. Fox, eesti keeles ka “Vapustav härra rebane”) ehk siis tehniliselt on tegu nukufilmiga, kus soovitud tulemuse saamiseks on iga koerakarva lõputult kammitud kokku ja lahku kammitud (tiitrites on nukkude autoriteks rida poola nimesid). Anderson on stsenaariumi jaoks appi võtnud Jaapani multitalendi Kunichi Nomura, kes ühtlasi on andnud hääle filmi pahalasele, linnapea Kobayashile. Sellest hoolimata on filmile ette heidetud teatud rahvuslike stereotüüpide kordamist, kuid see virin võib olla ka pisut otsitud.

Anderson on filmis kasutanud viiteid mitmetele Jaapani filmidele, esiteks loomulikult Hayao Miyazaki animatsioonidele, aga ka Akira Kurosawa on kohal, nii on linnapea Kobayashi tegelaskuju eeskujuks näitleja Toshiro Mifune, kes tolle filmides sageli mängis.

“Koerte saar” on universaalne film, sest seda võib vaadata andersoniaana uue osana, südamliku lastefilmina või hoopis poliitilise kommentaarina: koerad kui väljatõugatud või võõramaalased, viited linnugripile ning Jaapani kohalikele nähtustele nagu endiselt üllatavaltki saastav tööstus, mahajäetud kaevandussaared (Nagasaki lähistel asuv Hashima on varem olnud võtteplatsiks Bondi-filmile “Skyfall”) või Tashirojima saar, kus Aegna-suurusel pinnal elab umbes 600 kassi. Jaapanlased armastavad loomi, eriti neid, keda nad ei söö.

Muusika kannab

Loomulikult meenub lugu Hachikost, kes ootas Tokyos Shibuya vaksali ees üheksa aastat oma surnud peremeest (vähem on reklaamitud fakti, et Hachikost tehti hiljem topis ja seda lugu kasutati propagandas kuulekuse ja autoriteedile alistumise musternäitena), eri linnades on kassidele, rebastele või hirvedele pühendatud templeid ja parke. Anderson ei määri vaatajale pähe Jaapani tõetruud ajalugu, see on lihtsalt temale omane käekiri jaapani kastmes. 

Anderson on tuntud korduvate elementide ja samade näitlejate kasutajana. Seekord me ei näe ega kuule üheski rollis tema ülikooliaegset toakaaslast Owen Wilsonit, kuid Bill Murray ja Jason Schwartzman on taas platsis. Filmi muusika on kirjutanud peamiselt prantsuse filmihelilooja Alexandre Desplat, kes tegi ka “Grand Budapest Hoteli” heliriba. Samas on Andersonile omane kasutada 1960-70ndate laule, nii puhus ta “Darjeeling Limitediga” uuesti elu sisse Peter Sarstedti 1969. aasta hitile “Where Do You Go To (My Lovely)” ja on palju kasutanud The Kinksi laule (kes muide ei lubanud oma laule Toomas Hendrik Ilvese lemmiklaulude kogumikule). Ka “Koerte saares” on üks selline ilus vana leid, The West Coast Pop Art Experimental Bandi 1966. aasta laul introvertselt sume “I Won´t Hurt You”.

Wes Andersoni filmide puhul tekib võrdlusmoment vendade Coenite loominguga. Anderson on seni teinud üheksa filmi, mille puhul ta on nii režissöör kui stsenarist. Neist ehk debüüt “Bottle Rocket” (1996) on natuke ansamblist väljas ja materjal suurema fänni jaoks, kuid ülejäänud filmide käekiri on selgemalt paika loksunud. Kui Coenite puhul on tekkinud pikema perioodiga sisse libastumisi (näiteks “Burn After Reading”) või rahateenimisprojekte, siis Anderson nii selgelt veel pole eksinud, kuigi “Grand Budapest Hotel” oli ehk paremikuga võrreldes natuke lihtsapoolne. “Fantastiline hr. Reinuvaderi” kassatulu ületas napilt tootmiskulud ning ka “Koerte saar” ei ole ka “Jääaja”-mõõtu saalide film, kuid soovitan seda vaadata igaühel, kes eales armastanud kino, koera või inimest. Hai!  

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: