"Sa polnud kunagi siin", rež Lynne Ramsay

"Sa polnud kunagi siin". Autor: kaader filmist

See räägib ühest sõjaveteranist, kes läheb lahti lõhkuma seksiorjade ringi. Selline ühe mehe kättemaksu retk. Sõnaline osa praktiliselt puudub sellel rollil, see on hästi füüsiline roll, et ta peab väga minimaalselt oma oleku, kehakeele, näo ja miimikaga andma edasi seda täielikult ängistuses tüüpi, kellel on väga imelikud väikesed perverssed rituaalid, läbi mille ta hoiab end tegelikult pildis. Aga räägib muidugi traumajärgsest stressist, et kuidas inimesed sõja tulemusega hakkama üldse saavad. Äärmiselt lahe retk kriminaalsesse andergroundi, kus see tüüp tegelikult otsib ühtaegu lunastust ja hukatust. Tahaks enda olukorrale lõpu peale teha. See on tema n-ö viimane suur missioon. Film on päris vägivaldne, aga see ei pääse samas niivõrd löögile, ta on rohkem selline hõljuv ja unenäoline ja see tüüp keskmes on väga huvitav.

"Kamtšatka karud", rež Irina Zhuravleva

"Kamtšatka karud" Autor: Kaader filmist

Need dokid, mis ilma teevad, on loomadokid. Mõni aasta tagasi olid mesilased. Eelmine aasta olid Istanbuli kassid, siis jalutasid ringi ja nüüd on karud. Nagu need karud Siberis elavad ka täiesti ilma inimese sekkumiseta, nii on see film ka sisuliselt ilma inimese sekkumata tehtud. Jupp juttu on alguses ja lõpus, aga tegelikult lihtsalt vaatava kaameraga näidatakse kahe karupere suureks kasvamist. Enamus loodusdokke on sellised, et lõppevad ikka väga moraliseeriva noodiga, kuidas me ise oleme süüdi, et need ilusad ja armsad loomad, keda me ekraanil näeme, kohe surevad välja. See teeb mind täiesti jõuetuks ja mina ei saa sinna midagi parata, et nad välja surevad. Aga siin need Siberi põlismetsad ongi ainus koht, kus nad saavad elada nii, et neid ei sega mitte keegi ega mitte miski neid justkui ei ohusta ja seetõttu tonaalsuselt on seda filmi lihtsam vastu võtta kui mõnda teise sõnumiga loodusdokki.

"Elagu skandaalid ja rohelised sandaalid", rež Manfred Vainokivi

"Elagu skandaalid ja kollased sandaalid" portreteerib legendaarset kunstnikku Leonhard Lapinit Autor: Youtube

Lapinit me kõik muidugi teame, nagu ka tema teeneid Eesti kunstis ja nii edasi. Aga siin on väga huvitav see, kuidas Manfred on tahtnud teha järelehüüet ka teatud põlvkonnale. Mitte ainult sellega seoses, et toimub põlvkondade vahetus kunstis, vaid sellega, kuidas Lapin suhtub naisterahvastesse. See on tänases plaanis Weinsteini uudise taustal ikka täielikult ajast ja arust. See tuleb väga hästi välja, kuidas naised on mingid olendid, kabajantšikud, keda tuleb kantseldada, kes on tüütud, aga kellel on oma funktsioon kunstis; rahuldada tema kiresid ja aitada tal kunstiga tegeleda. Sisuliselt see on see positsioon, mis tal tundub naiste suhtes olevat. Samuti häirib teda väga see, et kunstiinstitutsioonid on Eestis just tema sõnul naiste käpa all. Kuskil toimetavad "mingid beibed". Kogu see retoorika ongi selline, et on näha, et on aeg anda see teatepulk üle uuele maailmale, millesse me oleme kasvanud viimase paari aasta sündmuste tulemusena.