Kui peaks leidma Ameerika kommertskino tüvisambad, mille peal hiiglaslik meelelahutustööstus üleval püsib, siis Woody Alleni ja Steven Spielbergi kõrval kerkib sama olulisena esile kahtlemata Clint Eastwood. 88-aastane vanahärra on alates 1960. aastatest pidevalt oma pärandit kasvatanud, astudes nii näitleja kui lavastajana üles kõikvõimalikes filmides. Aastatega on kunagisest vesternistaarist saanud üks USA-meelsemaid lavastajaid üldse - seda nii heas kui halvas.

Tema viimase kümne aasta lavastajatöid vaadates on raske rääkida üheülbalisusest - neo-noir krimiloost filmis "Vahetus" ("Changeling") on ta liikunud propagandistliku "Ameerika snaiprini", kuhu vahele jääb hulk žanrilisi ja temaatilisi katsetusi. Üks ühendav joon Eastwoodi puhul aga on: teda on alati iseloomustanud teatav paatos, mis paistab küll silma pigem tema lahjemates töödes. Eriti lõi see välja valusalt tappa saanud tõsielupõneviku "Kell 15.17 Pariisi" ja lennukithrilleri "Sully" puhul, kus üleelusuurused emotsioonid matsid muud filmilikud väärtused enda alla.

Kõike varemmainitut arvestades oleks võinud "Muulale" seada teatavad ootused, kuid sarnaselt "Gran Torinoga" eiras Eastwood uue filmi puhul Hollywoodi kinotööstuse reegleid ja tegi täpselt sellise filmi, nagu ise tahtis. Vanameistri filmograafiat arvestades on siiski tegemist üsna ainulaadse filmiga. Ühelt poolt on "Muul" küll isiklik ja õrn väikelinnadraama, sarnanedes tema tugevaimate linalugudega, kuid narkomuula temaatika, mis sündmustiku käima lükkab, võtab kohati nii jaburaid ja jantlikke pöördeid, et ajab irvitama ja nullib tõsiseltvõetavuse. Võib-olla paistab see absurdsus kätte ka treilerist ja sünopsisest, sest kodumaine kinopublik on filmi üsna leigelt vastu võtnud.

See võib tunduda kui etteheide, aga pigem vastupidi - "Muula" lollakas süžee, kus vanamees veab narkot ja lööb raha laiaks, on lõbus ja südantsoojendav, sest peagi 90-aastaseks saav Clint Eastwood suudab enda üle pretensioonitult nalja heita. Hetked, kui vanatoi tantsib koos poolpaljaste latiinotüdrukutega või kinnitab iga uue narkoveo juures, et "õpib järgmiseks korraks SMS'ide saatmise ära", on mõnusalt naiivsed, kuid mitte tingimata naljana mõeldud. Sellest kiirgab elutervet suhtumist ja vitaalsust, millele suudavad vähesed temavanused vastu panna. Kui palju on filmilegende, kes oleksid valmis tõsise näoga Frank Sinatra klassikuid viisist mööda laulma? Ilmselt mitte eriti palju.

Üllataval kombel asetub "Muul" aga laiemasse n-ö vanamehefilmide ritta, olles ootamatult sarnane just Robert Redfordi pika filmikarjääri finaaliga, Daniel Lovery filmiga "Old Man and the Gun", mis räägib loo 70-aastasest parandamatust pangaröövlist. On see märk mingist uuest trendist või mitte, ma ei tea, aga vähemalt need näited - kuhu kõrvale sobib hästi ka John Carroll Lynchi "Lucky" - kinnitavad, et filmimaailma suurkujud võivad veel virutada nii ootamatult särtsakate lugudega, et teevad ära kõigile noortele ja ilusatele näitlejatele. Aitab siledatest nägudest ja prinkidest musklitest, uus mood on hoopis krimpsus vanamehed!

"Lucky" ja "Old Man and the Guni" kõrval on "Muul" kindlasti veidram ja tehniliselt logisevam film - stsenaarium on kohati nii lohakalt kokku pandud, et ajab enda väljapaistvate traagelniitidega lausa naerma. Samal ajal ei lõhu see kuidagi tervikut, sest Clint Eastwood ei olegi täpsuse ja lihvituse eesmärgiks võtnud, vaid on täie raha eest lõbutsenud. See tähendab ka, et kadunud on kogu pro-Ameerika rõvemagus suhkruvatt - pigem on Bradley Cooperi juhitud politseijõude kujutatud filmis täielike jobudena, kes vahivad enamik ajast üksteisele lollide nägudega otsa, meenutades arvutimängude arulagedaid pahalasi. Arulagedate võimude kiuste saabki tuksuda elav narkovõrgustik, mida kujutatakse filmis samuti koomilisena. Seal leidub küll kivinäoga pätte, aga palju on ka sõbralikke ja leebeid tüüpe, kes lihtsalt teenivad narkokaubandusega elatist. Mis siis? Nad on inimesed nagu ikka.

Kaudselt võib "Muula" vaadata ka kui paroodiat klassikalisele ja ülekasutatud road-movie motiivile, mis on biitnike põlvkonnast alates iseloomustanud Ameerika popkultuuri. Eastwood see-eest ei ole kuhugi teel, võinoh, kaudselt justkui on, aga see on lihtsalt rännak ühest garaažist teise. Täiesti tühine ja mõttetu, mittemidagiütlev sõitmine, mille ajal pagasiruumi peidetud kokaiini kogused aina kasvavad. Kilode kasvades kasvavad aga ka jamad, mis loob justkui allegoorse silla filmi eri pooluste vahele.

Põhiprobleemid on seotud idiootidest võmmidega, kes saavad kangelaslikust narkomuulast üha enam haisu ninna, kuid see on lihtsalt liikumine paratamatu ja etteaimatava lõpu poole. Hoopis huvitavam on aga peategelase suhe perekonnaga - aastateks katkenud kontakt hakkas tänu narkorahadele (niiviisi kõlab see eriti absurdselt!) uuesti tekkima, kuid elu voolab ikka omasoodu ning endise abikaasa surm viib Eastwoodi mõtted ajatusele ja surmale. Enamasti räägitakse sellistest teemadest masendavalt ja kuidagi salamisi, kuid vanamehefilmides puudub igasugune valehäbi, surmale vaadatakse otse silma, ilma kartmata. "Muul" kinnitab, et kõik lõpeb kord, ükskõik kui väga me seda ka ei tahaks.

Emotsionaalsele finaalile vaatamata, mis selle julgelt veiderdava filmi ilusti kokku sõlmib, on tegemist ikkagi pretensioonitu meelelahutusega. "Muul" andis Clint Eastwoodile võimaluse end lavastaja ja näitlejana välja elada, tehes filmi, mida ilmselt ei ole kellelgi vaja ja millel pole mingit suuremat mõtet, aga see polegi eesmärk. Filmilegend näitas end uuest küljest, eiras seejuures kõiki filmitööstuse kirjutamata reegleid ja oli naljakam kui kogu senise karjääri jooksul kokku.

"Muul" ajab kindlasti filmiesteedid ja tõsimeelsed kriitikud närvi, aga nemad võivadki korraks koju jääda - kes soovib naerda ja kaks tundi lõbusalt aega veeta, võib küll filmile võimaluse anda.