Uusim lisandus "Tähesõdade" filmide sarja on küllaltki erandlik. Üldiselt on "Tähesõdade" filmide keskmes olnud suur võitlus galaktika saatuse üle, üleelusuurused ja põlvkondi ületavad konfliktid, isade ja poegade vahelised traumad, lasermõõgad ja müstiline Jõud. Kogu senise mastaapsuse kõrval võib "Mandaloorlane ja Grogu" tunduda kui mahukam kõrvalepisood, mida oleme "Tähesõdade" puhul harjunud nägema tema arvukate sarjade raames. Millega seega õigustada mandaloorlase ja tema väikese nunnu rohelise kasupoja Grogu toomist kinolinale?

Filmi tegevustik leiab aset originaaltriloogia ning uusima triloogia vahel, ajal, mil Galaktiline Impeerium on küll langenud ning Uus Vabariik välja kuulutatud, kuid galaktika võimustruktuur on võimuvahetuse tõttu ebakindel, lokkab kuritegevus ning Impeeriumi jäänukrakud tegutsevad eri ilmaruumi nurkades endiselt. Mandaloorlane ja Grogu just neid Impeeriumi jäänukeid Vabariigi heaks taga ajavadki – nende ülesandeks on leida näotu sõjapealik, kelle isiku kohta info saamiseks tuleb neil galaktika vanima kuritegeliku perekonna Huttide jaoks päästa ära legendaarse Jabba the Hutti poeg Rotta.

Oot, aga kes on Mandaloorlane? Miks tal on nunnu tulnukabeebi, kes pidevalt midagi nosib? Miks Pedro Pascal peaaegu kogu filmi kiivrit kannab? Selle teada saamiseks tuleb vaadata kolme hooaja jagu sarja "Mandaloorlane" ja tegelikult ilmselt nipet-näpet veel, sest ühtegi uut olulist tegelast filmis ei kohta, kõik on kuskilt varem läbi käinud ja neil on oma minevik ja taustalood.

Film ka lausa eeldab, et sa tuled teda vaatama eelteadmistega, võtmata eriti aega millegi selgitamiseks. Samas pole seda kõike otseselt vaja, sest nunnu väike Grogu (netikultuuris ka Baby Yoda, kuigi Yodaga seob Grogut ainult tema liik) on saabunud päästma, kuid samaaegselt omamoodi ka tühistama kogu "Tähesõdade" frantsiisi. Pole vahet, mis on suures plaanis juhtunud või mis juhtub hiljem, sest kui me saame näha madistamas lahedalt stoilist pearahakütti ja temaga sammu hoida üritavat rohelist tegelast, on kõik nagu maailmas hästi. Ei ole vaja keerulisi looliine ega ka erilisi tegelaste arenguid, sest väike Grogu teeb korraks naljakat häält, vudib ringi, reageerib millelegi armsalt ja kannabki nii filmi kui ka kogu kaubamärki enda väiksel seljal.

Aga ei ole midagi uut siin päikese all. Juba originaaltriloogias tekitas fännide seas küsimusi nunnude väikeste karulaadsete ewokite ilmumine "Tähesõdade" maailma, kel oli lõpuks suur osa Impeeriumi kukutamises. Mõned armastavad neid, teised vihkavad. Arvatakse, et George Lucas lõi nad lihtsalt selleks, et müüa pehmeid mänguasju ja imponeerida nooremale vaatajaskonnale. Sama loogika võib osalt tõepoolest olla Grogu sünni taga.

Grogu toob suure tõenäosusega filmi vaatama ka need, keda "Tähesõjad" ei pruugigi eriti huvitada. Klassikalist "Tähesõdade" lugu siit ka niikuinii ei leia ja seetõttu mõjub "Mandaloorlane ja Groogu" ühe pikemapoolse täiteepisoodina sarja kolmanda ja neljanda hooaja vahele. See on väike kõrvalseiklus, kus isa ja poeg lendavad taas paarile uuele planeedile, võitlevad mõne uue tulnuka – ka hiidmaoga –, saavad uue sõbra ja lähevad siis ilusti koju tagasi.

Siiski pakuti filmi rohkem kui kahe tunni pikkuse kestuse jooksul "Tähesõdade" fännile ka uut ja huvitavat, neist märgilisem vast Huttidest päris liikumisvõimeliste olendite tegemine. Kui seni on suured limuste moodi trullakad sisalikud peamiselt vaid lamanud oma siidpatjadel paigal, siis uustulnuk Rotta, kellele andis üllatuslikult hääle Jeremy Allen White, on vägagi liikuv ja jõuline. Talle on, jumala pärast, isegi kuuspakk antud! Muigama ajab ka tõik, et ta on selline "suht chill vend", küllaltki mõistlik, kui mitte pisut naiivne tüüp, kes ei lase end defineerida oma vanemate pärandil, vaid ajab enda asja. Kui ta saaks, tegutseks ilmselt ka krüptovaluutaga.

Selles mõttes sai filmiuniversum laiendatud. Ja kuigi kritiseeritakse, et filmis midagi väga suurt ei juhtu või peetakse teda sisutühjaks, siis ometi lastakse õhku Huttide krimi-impeerium, millel originaaltriloogia kontekstis küllalti märgiline tähendus. Probleem on selles, et seda lihtsalt ei suudeta mängida piisavalt suure sündmuseks, ega teha vaatajale selgeks, miks see teda huvitama peaks. Aga see ei peagi huvitama, sest õnneks on meil Baby Yoda ja tema isiklik Pedro Pascal.

Kui meil on film pealkirjaga "Mandaloorlane ja Grogu", võiks ta ju süüvida mandaloorlase ja Grogu isa-poja suhte arendamisse ja avastamisse. See suhe on aga juba välja arendatud "Mandaloorlase" sarja kolme hooaja jooksul ja paraku ei osatud siin teda üheski suunas eriliselt edasi lükata. Me teame, et nad hoolivad üksteisest, et see on ootamatu paariselu, et nad saavad koos hästi hakkama, et mandaloorlane ei ole ta konventsionaalne isa.

Isadusest on seejuures loodud väga lihtsustatud nägemus: tuleb laps vaid vahel sülle võtta, anda talle võib-olla küpsist ja teisel korral talle seda keelata ja ongi nagu kõik. Siiski sai Grogu filmis agentsust juurde, tal oli võimalus rohkem ise toimetada ja olla täielikult tähelepanu keskpunktis. Kui filmi lõpuosas on mandaloorlane umbes 15 minutit koomas, näemegi me omamoodi rollide ümbervahetamist, kui Grogu metsa all ringi vudib ja oma isa eest hoolitseb. Vaatad seda ja heldid, kui toredalt ta ikka oma kalakest nosib.

Grogu teeb niivõrd armastusväärseks praktiliste lahenduste ja eriefektide hea süntees. Nukulik loomus ja liikumine muudavad Grogu vaataja peas palju usutavamaks ja loomulikumaks. Kummastavalt mõjusid hoopis puhtalt arvutigraafikale üles ehitatud tulnuktegelased. Kuid lisaks heale nuku-action'ile saatsid filmi ka osavalt koreografeeritud ja tuusad võitlusstseenid ning seda kõike toetav ütlemata hea muusika. Ludwig Göransson on enda juba "Mandaloorlase" sarjast tuttavat vesternihõngulist muusikariba laiendanud ning lisanud näiteks pulseerivaid elektroonilise muusika biite, suuri orkestraalseid arranžeeringuid ning varbaotsa pistnud ka jazz manouche'i ehk mustlasdžässi. See on väga eklektiline mikstuur, mis töötab üllatavalt hästi. Ei mingit kosmosedžässi ehk jizz'i enam, "Tähesõdade" maailm käib ajaga kaasas.

"Tähesõdade" frantsiisi praeguseks vapiloomaks on saanud Grogu ja hetkel ei paista, et keegi teda sealt troonilt lükata võiks. Tuleb lihtsalt küsida: kui kaugele selle nunnudusega purjetab? Millal saab meil kõrini neist kassivideotest ning soovime kõhutäiteks taas midagi tähenduslikku ja sisukat? "Mandaloorlane ja Grogu" ei suuda lõpuks enda kinolinaseiklust siiski päris ära põhjendada, jäädes kinni liialt sarjalikesse pingestruktuuridesse ja kõrvalmissioonindusse, kuid hoiab pilgu ekraanil, eriti siis, kui seal siblib ringi väike roheline Sipsik.