Nädalavahetusel jagati kätte Kuldgloobused ning nii parima lavastaja kui parima võõrfilmi preemiad ladus kotti film, mis troonis ka rohkete kriitikute aastalõpuedetabelite esikohal. Eripäraseks teeb "Roma" võrreldes teiste auhinnatutega juba üksnes fakt, et kinolevisse on Netflixi toodetud filmi paigutatud väljaspool festivale napilt nõnda paljuks, et ta üldse kõiksugu auhindadele kvalifitseeruks.

Mingi pauguga luuavarrest samas tegemist pole, sest "Roma" lavastajatoolil istub mees nimega Alfonso Cuaron. 1995. aastal "Väikse printsessiga" kahele Oscarile nomineeritud Mehhiko lavastaja tegi tõelise läbilöögi nullindate algul, kui järjepanu kogusid ovatsioone tema teekonnafilm "Ja sinu ema ka" (Y tu mamá también, 2001), Potteri-seeria kolmas, kunstiliselt tugevaim osa "Azkabani vang" (Harry Potter And The Prisoner Of Azkaban, 2004) ning kümnendi parimaid ulmefilme "Inimlapsed" (Children Of Men, 2006).

Taevast maa peale

Pärast pikka pausi kullati Cuaron lõpuks 2013. aastal üle kosmoses aset leidva põnevikuga "Gravitatsioon", mis viis koju seitse Oscarit, sealhulgas parima režii eest. Taaskord mahuka, seekord viieaastase pausi võtnud Cuaron naaseb taevaäärelt oluliselt maisemate teemade juurde ning viib poolautobiograafilises jutustuses vaataja seitsmekümnendate alguse Mexico Citysse, filmile pealkirja andnud Roma linnaossa.

"Roma" kehtestab juba esimestest kaadritest oma aegruumi – aeglase, argise, vaatleva. Filmi keskmes on jõuka pere juures toimetav koduabiline Cleo. Võõra pere lastele lihasest emast lähedasemakski saanud naine jääb juhusuhtest lapseootele ning film jälgibki enam kui kahe tunni jooksul tema katsumusi eraelu laialilagunemisega hakkamasaamisel keset erinevaid Mehhiko ühiskonda raputavaid sündmusi. Esialgne hillitsetus on seejuures petlik, andes hilisematele stseenidele vaid tugevama emotsionaalse resonantsi.

See on üks sääraseid filme, mille tegemiseks on vaja geniaalset lavastajat, kes on end samas piisavalt tõestanud, et talle usaldataks korraliku eelarve (antud juhul 15 miljonit dollarit) kõrval pea täielik kontroll tulemuse üle. Cuaron on antud juhul ise nii lavastaja, stsenaristi, produtsendi, operaatori kui ka monteerija rollis. Sageli kipuvad nõnda autorikesksed projektid omaenda suurushullustuse ja enesetsensuuri puudumise tõttu koost lagunema. On imetabane tunnistus Cuaroni talendist, et "Romaga" nii ei lähe.

Enim väärib tähelepanu just kaameratöö, sest peale Potteri on kõigi kuue Cuaroni senise linaloo pildikeele eest vastutanud võrreldamatu geenius nimega Emmanuel Lubezki. Jah, seesama, kes võitis vastavalt "Gravitatsiooni", "Lindmehe" ja "Mees, kes jäi ellu" eest kolmel aastal järjest parima operaatoritöö Oscari, on andnud nende kordumatu ilme Terrence Malicku filmidele ning pannud saale ahhetama ülipikkade katkestusteta võtetega "Inimlastest" "Gravitatsiooni" 17minutise avangu ja näiliselt ühe pika võttena kulgeva "Lindmeheni".

Mastaapsus ja detailirikkus

Puudust tundma Lubezkist aga ei pea, sest "Roma" on tematagi aasta vapustavaim visuaalne meistriteos. Kaamera liigub keset mustvalgena üles võetud ruumi kannatlikult paremalt vasakule ja vasakult paremale, tuues hoolikalt komponeeritud panoraamides vaataja ette sedavõrd palju detaile, et kohati ei teagi, kuhu vaadata. Kõikenägev silm annab võimaluse käia kaasas Cleo ja teiste kesksete tegelaste keerulise saatusega, mis põrkub rohkete ümbritsevate sündmustega paraadidest maavärinateni ja pidudest meeleavaldusteni.

Näilise lihtsusega seob Cuaron kokku rohkelt erinevaid tasandeid, mis võiks asjatundmatuma tegija käes lihtsasti teineteist üle koormama hakata või fookuse liiga laiali suruda. "Roma" on mastaapne ajastu ja linna portree, aga ka sügavalt isiklik ja intiimne lugu, poeetiline kummardus pealtnäha lihtsa inimese südikale vaimule, emadusele, karm sotsiaalpoliitiline panoraam, aga ka sürrealistlikest detailidest tulvil maagiline realism.

Netflixi ja auhinnatseremooniate suhet on viimastel aastatel iseloomustanud eelkõige Cannes'i filmifestivalil puhkenud poleemika, kas voogedastusplatvormi filme peaks üldse festivalil näitama. "Roma" on kahtlemata suur film suurtele ekraanidele, ent mõjub tänu oma intiimsusele ja inimtegelaste rütmis tuksuvale südamele ka kodustes tingimustes vaadatuna meistriteosena. Koht viimase üheksa võõrkeelse filmi Oscari nominendi ülitugevas nimistus (teiste seas Hirokazu Kore-Eda "Poevaraste", Pawel Pawlikowski "Külma sõja" ja Gustav Mölleri "Süüdlase" kõrval) on kindel. Õiglases maailmas lõpetaks "Roma" ka parima filmi kategoorias. Mitte pelgalt nominendi, vaid võitjana.