Kultuuriaasta kokkuvõtete tuhinas on õige aeg korraks mõelda, miks me vajame kunsti ja milleks kõik see furoor?

Aastalõpukokkuvõtetes on alati teatud sportlik aspekt juures: kes on populaarseim? Kes on kriitikute lemmik? Toimetuste ja kriitikute küsitlustele järgnevad uue aasta hakul alati müüginumbrid: kus teatris ja mida vaatamas käidi enim, mis on sada müüduimat raamatut ja nii edasi.

Kunsti õitega haakub ka auhinnasadu, mille kulminatsioon on aasta esimesel kolmel kuul. Eestis on küll nii palju kultuuriauhindu, et kirjanik või kunstnik, kes aasta jooksul ühtegi auhinda või sümboolset karikat ei pälvi, peaks end kehvalt tundma. Paistab, et see nii ei ole, sest meil antakse üha rohkem eri nimetusi raamatuid välja, pulbitsevad projektiteatrid ja ühekordsed ettevõtmised, mis mõnikord päädivad pelgalt tegijate ja käputäie osasaanud publiku rõõmuga.

Kui Eesti ühiskonnas on hinnanguliselt esimene teema toit, teine poliitika, kolmas sport, siis ilma kultuurita jääb ka nende teemade käsitlus puudulikuks. Inimene lihtsalt närbub kultuurita.

Miks meil on kultuuri vaja? Siin on mitu mudelit. Ei toetu nende esitamisel praegu suurmeestele, kuigi pikema formaadi korral võiks neid teemasse haakida, vaid kultuuritoimetaja ja maniakaalse kultuuritarbija (jah, olmetarbimist peavad kõik loomulikuks, kultuuritarbimise mõistel on mingi halb varjund juures, asjata) kogemustele.

Kõigepealt eskapism, mida pakuvad otseselt fantaasiakirjandus ja -filmid, aga mida kannab eri aju tasanditel ka ulmeline elektrooniline muusika või kasvõi hea komöödia teatris, kuidas kellelegi ja oleneb ka, mis hetkel. Meil on vaja argirübelusest aegajalt välja saada, kui ei õnnestu, siis on stress käepärast, seda võib iga perearst öelda.

Teine ürgne vajadus on enda ülendamine suurte lugudega. Neid jagavad kinos kassahitid, kus kangelane päästab maailma või siis pisut väiksem, aga kergelt realistlikum kangelane päästab kõigest oma tütre või naise. Iga mees tunneb, et päästaks ise ka. Enamasti leidubki neis lugudes muinasjutulik kaunis lõpp ja ilus narratiiv. Üllaid lugulaule leiab muidugi ka teatrist ja kirjandusest, muusikas ooperist ja võibolla isegi mõnesugusest metalmuusikast. Mõistagi on võimsate lugude, ka superkangelaste koomiksite ja koomiksifilmide isaks eeposed ja iidsed kangelaslood.

Kolmas kunsti mõjumudel on võimalus võtta isiklikult. Siin tuleb mängu indie-kino oma väikese inimese väikse elu draama fookusse tõstmisega, nagu teevad filmid Cuaroni "Roma" või Gerwigi "Ladybird". Igaüks, kes ei põe just eksimatuse eksiarvamust või suurushullust, näeb, et me olemegi vigased oma vigaste eludega, aga siin on ometi oma võlu. Pisike peegeldus enda hädadele aitab alati mülkast välja või vähemalt selle mülka üle naerda. Soovitan suurepärast romaani kirjastuse Tänapäev "Punase raamatu" sarjast: "Väike inimene" Jelizaveta Aleksandrova-Zorinalt, kus muide kaasneb ka kangelase mudel. Mõjumudelid ristuvadki, muidu oleks kultuuri viljad üsna ühekülgsed ega mõjuks enam.

Neljas mudel on abstraktne. Me näeme abstraktses kujutavas kunstis midagi, mida me tunneme ära, aga ei oska seda nimetada. Hetke pühitsus. Jumalik kõrvalpilk iseendale. Langevaid sügislehti vaadates kangastub mõni jazzipala. Sürrealistlik luuletus võib mingid niidid amokki jooksva elu käigus tuimunud keres liikuma panna. Me tunneme ära midagi seletamatut, mis annab kokkuvõttes vundamendi üldisele elutunnetusele.

Neid mudeleid on veel ja igaüks võib nimetada enda omad, siin ei ole lõplikku tõde ja ükski minu tooduist pole õige ega vale, me vajamegi eri liiki kunsti kõigis žanres laias laastus selleks, et tunda end normaalse inimesena, sest kunst ravib esiteks sisemisi lõhesid, teiseks kahandab lõhet enda ja maailma ning inimeste vahel, ning kunsti kui ravimi toimimisviisid on seejuures individuaalsed. 

Niisiis on iga taies omamoodi eneseabiõpik või tablett või tervendav kristall, ja kui patsient selle ravi tulemusel on natuke terviklikum ja mitte enam kibestunud, oskab ta paremini mõista ka endast erinevaid inimesi. Helget jõulu!