Kui mustanahaline Chris läheb oma sõbranna vanematekoju esimesele külaskäigule, oleks pealtnäha kõik nagu korras, kui välja arvata mustanahaliste teenijate kummaline käitumine. Näilisus on lõks ja külalislahkuse taga olev teesklus varjab õõvastavat saladust.

Seni telekoomikuna tuntust kogunud Jordan Peele'i esimene mängufilm räägib viimastel aastatel Ühendriikides taas tähelepanu alla tõusnud rassismist. Mustanahaliste õiguste ja ühiskondliku positsiooni temaatikat käsitleb ka äsja kolme Oscariga auhinnatud Barry Jenkinsi "Moonlight" (2016), veidi kaugemalt võiks siia kõrvale tuua Quentin Tarantino kangelaseepose "Vabastatud Django" (2012), millel on Peele'i filmiga ka sisulisi kokkupuutepunkte.

"Kao ära" rajaneb vastandustel: vastakuti on mitte ainult valgete poolt juhitud ühiskond ja mustanahaliste jätkuv ekspluateerimine selles, vaid ka linn ja maa, vanadus ja noorus, elujõud ja põdurus. Need vastandused ei ilmne ükski puhtal kujul, kui ehk välja arvata filmi tegevuspaik, mis on viidud kuhugi linnadest kaugele metsade rüppe.

Žanrilt on filmi reklaamtekstides iseloomustatud "horrorina", jättes kõrvale vana hea "thrilleri", mis sobiks õigupoolest paremini. Eesti keeles võikski eelistada veelgi lihtsamat žanrimääratlust - põnevikku, sest ehkki perekond Armitage'i maamajas toimuv on õudne, siis selle õõva paljastumiseni viiv sündmustik on piisavalt põnev, et "õudust" üle kaaluda.

Peele'i filmi võib sisuliselt jagada pooleks – filmi esimene pool on puhas psühholoogiline (isegi nö euroopapärane) "thriller" ehk põnevik, kus õhustiku pingestatus on tekitatud läbi karakterite ja dialoogide, filmi viimane veerand läheb aga juba Hollywoodi õudukatest tuttavat rada, langemata sealjuures vägivalla häirivalt üksikasjaliku kujutamiseni.

Toimuv on antud edasi läbi mustanahalise, pahaaimamatu Chrisi (Daniel Kaluuya), kes usub, et ta sõbranna Rose Armitage (Allison Williams) jagab temaga samu väärtushinnanguid. Ootamatult leiab Chris end üksi pahupidi pööratud maailmas, kus sõnad ja ilmed ei ühti intensiooni ja tegelikkusega. Samamoodi jääb abita ta hea sõber Rod (Lil Rel Howery), transpordijulgeolekuameti ohvitser, kes kadunuks jäänud sõbra pärast muretsema hakkab. Näiteks on filmis stseen, kus Rod mustanahaliste politseiuurijate poolt välja naerdakse, kui ta oma kahtlusi neile paljastab.

Peele osutab sellele, et ka tänapäeva näilise segunemise ja võrdsuse taga peitub must-valge maailmanägemine ning sotsiaalne segregeeritus, mille juured on kodusõja eelses orjanduses. Siinjuures pole tegemist tahumatute lõunaosariiklastega, vaid kõrgelt haritud ja respekteeritud ühiskonnategelastega nagu arstid, psühhiaatrid, metseenid ning kunstikogujad. Rassism on Ameerika ühiskonnas endiselt olemas, aastakümnetega on seda õpitud vaid paremini varjama, paljastab Peele poliitilise korrektsuse tegeliku pale.

Siin on peidus ka põhjused, miks on Hollywoodi filmides endiselt mustanahaliste temaatika käsitlemine pea olematu ja mustanahalised näitlejad mängivad sisuliselt valgenahaliste rolle. Sümboolselt osutab sellele ka (kui pole filmi näinud, ära loe edasi, toim.) "Kao ära" kehanäppamistemaatika, see on tuletis 1950. aastate lõpu kõmulisest ulmeromaanist ja filmist, mida toona tõlgendati mccarthismi kriitikana, Peele teeb sellest satiiri valge rassi säilimise ja ülemuslikkuse pihta.

Vaatamata sellele, et lõhed mustanahaliste ja valgete vahel näivad ületamatud, ei saa üks teiseta hakkama, osutab Peele. Nõndasamuti ei saa ka Hollywood hakkama mustanahaliste näitlejate, režissööride ja ka mustanahaliste kogukonna temaatika käsitlusteta, seda enam, et rassism on äsjaste presidendivalimiste ja poliitiliste maskide langemise taustal tõusnud Ühendriikides taas teravalt päevakorda. Rassismiprobleem on praegu sedavõrd akuutne, et režissöör kirjutas filmile isegi teise, algupärasest leebema lõpu, et pingeid maandada.

Jordan Peele'i "Kao ära" viitab ühiskonna sisesele ideoloogilisele inertsusele, veendumustele, eelarvamustele ja hirmudele, mis ei taha kaduda vaatamata sellele, milliseid riiklikke regulatsioone nende ületamiseks kasutusele võetakse. Seetõttu toimib "Kao ära" omamoodi peeglina, millesse vaatamine aitab seniseid vigu tunnistada ka teistel lõimumisega kimpus ühiskondadel.