Tõnu Karjatse filmikomm. "Tüdruku ja koletise" romantilise süžee fantastiline väljendus ({{commentsTotal}})

Anne Hathaway
Anne Hathaway Autor/allikas: pressimaterjalid

Kui ühe suhte loomist võib võrrelda maailma loomisega, siis igasugune suhte purunemine on katastroof, selle maailma kokku varisemine. Hispaania lavastaja Nacho Vigalondo "Tüdruk ja koletis" on romantiline fantaasiadraama või fantaasiaelementidega romantiline komöödia – teisiti öeldes, film ei lase end žanrit pidi just hõlpsasti liigitada.

"Tüdruk ja koletis" räägib 30ndate künnisel olevast Gloriast, kes elab kindla ameti ja sissetulekuta oma eduka sõbra juures Brooklyni korteris ning on oma tegevusetuses hakanud rohkem sõbrustama alkoholiga. Gloria noormees viskab ta välja ning tüdruk naaseb oma kodulinna, kus juba esimesel päeval satub kokku kunagise koolikaaslase Oscariga, kes seal oma isalt päritud baari peab. Selgub, et Oscar on Gloriat salamisi kooliajast peale ihaldanud, kuid Gloriale on see Oscari taltsutamatu loomuse pärast tähendanud vaid kannatusi. See on filmi romantiline pool, mis annab aluse dramaatilisteks konfliktideks. Eriliseks teeb filmi aga selle üpris tavapärase süžee fantastiline väljendus – Gloria astumine kodulinna mänguväljakule tähendab hiiglasliku monstrumi ilmumist Soulis. Kohmakalt käituv koletis purustab maju ja hukuvad inimesed, siis haihtub hiiglane õhku, kuni järgmise ilmumiseni. Murrang saabub siis, kui Gloria koletise kõrvale ilmub hiiglaslik robot, kellega monster ilmselgelt läbi ei saa.

Asja keeravadki teravaks kõrvaltegelased – sõbrad, kes mahasurutud konflikti välja toovad. Muidugi oleks Gloria tegutsemise motiive ja karakterit andnud stsenaariumis veidi enam läbi kirjutada, mis oleks muutnud tegelaskuju selgepiirilisemaks, samas teeb Anne Hathaway väga hea rolli noore naise eneseks saamisel. Veidi segaseks jäävad ka Oscari kurjuse põhjused, kuid see polegi antud juhul peamine. Oma loomingus jätkuvalt fantaasia ja üleloomulikkusega flirtinud Vigalondo uue linatöö võlu on selle piiramatus fantaasias, mis lubab ühildada ettekujutamatu argiselt labase suhtedraamaga.

See, et liblika tiivalöök võib kaasa tuua hiidlaine maailma teises otsas, on kausaalse fantastika levinud motiiv, mis väljendab universumi lahutamatut tervilikkust, ideaalset harmonia mundi´t, mis on oma võimsas ulatuslikkuses siiski äärmiselt habras. Just seesama haavatavus ja delikaatne õrnus ühendab Gloria mikrokosmost mandriteülese makrokosmosega. Koolitüdruku hingeline šokk toob kaasa koletisliku, mahasurutud kättemaksuiha, mis pääseb esile siis, kui selleks on tekkinud soodsad tingimused. See on ta sisemine needus, antivarandus, mille päästab valla see, kes selle tekitas.

Vigalondo näitabki selle protsessi lõppfaasi, kusjuures alguse legend on vaid õrnalt markeeritud. See on ka ühe naise sisemise küpsemise lugu. Gloria on kogu elu olnud sõltuv meestest, kes on talle põhjustanud peamiselt hingelist valu ega ole vastanud ta ootustele. Filmis olevad mehed ei muutu: nad on sündinud äpud, kel ilmselgelt puuduvad liidri omadused. See puudumine on filmi teine märksõna: Gloria igatseb surnud vanemaid ja peab kodulinnas elama nende tühjaks jäänud majas, mis märgib ka unustatud lapsepõlve.

See on täitmata ruum, tühjenenud tähendusväli, mille täitmine tekitab omaette küsimärgi. Vigalondo seda temaatikat ei arenda, kuid see on Gloriaga toimuva juures sisemiselt hoomatav. Oscari püüded seda ruumi sisustada on võõra sissetung isiklikku maailma, kusjuures esimese esemena toob Oscar Gloriale hiiglasliku teleri, mis vahendab tüdrukule koletise hirmutegusid Soulis. Ehk siis, see on tema hinge peegel.

Vigalondo tekitab põneva ruumilise luubi, mis tuletab meelde ta 2007. aasta filmi "Aja kuriteod" ("Los Cronocrimenes"), mis linastus Haapsalu fantaasia- ja õudusfilmide festivalil. Seal sattus peategelane ajaspiraali, kus üks hetk hakkas väljapääsmatult korduma ja ta pidi seisma vastakuti iseenda mannetusega. "Tüdruku ja koletise" Gloria on söakam ja suudab psühholoogilisest silmusest välja rabelda, ehkki filmi finaal sarnaneb rohkem mõnele lapsikule mecha-filmile. Kuid see on looja vabadus ja meil vaatajana jääb üle seda ka sellisena võtta ning reis kaasa teha. Vaatamata selle reisiga kaasnevatele küsimustele on selles oma võlu ning siit saadav emotsionaalne laeng on tugevam kui mõnel keskpärasel romantilisel komöödial.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: