Suure sotsialistliku süsteemi lagunemise kümnenditesse viib Poola lavastaja Tomasz Wasilewski film "Armastuse Ühendriigid". Need sotsiaalselt nirud ajad on Wasilewski filmile dekoratsiooniks. Film räägib naistest ja nagu pealkirigi ütleb – armastusest. Pettuvad aga need, kes lähevad selle peale kinno otsima romantikat ja armastuse vabastavat jõudu. Muinasjuttu printsist valgel hobusel ja teda ootavast kaunist printsessist siit ei leia. Wasilewski lihtsalt näitab armastuse teist külge – selle kõikehõlmava tunde vangistavat poolt.

"Armastuse Ühendriikides" ristuvad nelja naise lood, neid ühendab aeg ja tegevuspaik – väikelinn kusagil Poolas 1990. aastate künnisel, kui sotsialismiblokk laguneb ja Berliini müür langeb. Seda, et elatakse muutuste ajastul, näitabki Wasilewski läbi naiste lugude, mis on tegelikult oma loomult ajatud - kiindumus, armumine, lootus paremale tulevikule – kõik see võib toimuda ükskõik kus ja ükskõik millal.

Muutlikel aegadel on aga ka inimesed muutlikuma meelega, ärrituvad lihtsamini ja teevad otsuseid, mida rahulikumal ajal ei teeks. "Armastuse Ühendriikide" peategelasteks on kolm naist - kohalikku preestrisse armunud Agata, halastamatu loomuga koolidirektor Iza, kes soovib jõuda lähemale oma armukesest arstile, kelle abikaasa äsja suri ning vene keele ja kirjanduse õpetaja Renata, kes kiindub Iza õesse, endisest iluduskuningannast modellihakatisse Marzenasse. Õigupoolest paneb Wasilewski filmi kokku Agata, Iza ja Renata loost, Marzena lugu saab neis läbivaks traagelniidiks, mis lõpetab filmi meeldejääva vinjetiga.

Wasilewski loobub teadlikult värvidest, ehkki karakterid ja nendega toimuv on edasi antud üpris tugevates toonides. Pilt on kahvatu, pleekinud, kõle nagu olid ka 1980. aastad. Filmi paletti rõhutab toimumispaik – äärelinn koledate korrusmajadega, ajaks on Wasilewski valinud mitte õitsva kevade ega suve, vaid varatalve, mis ei näigi lõppevat. See on ka aastaaeg, mis on äärmiselt tuttav kõigile Läänemere idakalda riikidele – igikestev tatine ilm, mis vormib ka selles elavate inimeste mentaalsust. Inimesed mähkuvad jopedesse, varjates ka oma tundeid ja kiindumusi.

Rumeenia uue laine režissööride filmidega tuntust kogunud Oleg Mutu kaamera võtab "Armastuse Ühendriikides" toimuva üles peamiselt suurtes ja keskmises plaanis. See seab vaataja silmitsi filmi kangelaste kannatustega ja võimendab väljapääsmatuse tunnet, millesse nad sattunud. Wasilewski filmi peamine konflikt seisnebki selles, et ehkki armastus peaks pakkuma vabanemist, uut, kvalitatiivset muudatust elus, on antud juhul tegemist ummikteega. Need naised, kelle ellu teeb film sissevaate, on oma kiindumuse ja afektsiooni vangid. Nende õrnad tunded ei leia vastust, parim enne saab läbi ja ei jää üle muud, kui see kõik välja oksendada, et puhtalt ja kainelt uue pilguga maailma vaadata.

"Armastuse Ühendriikide" armastus ei ole aga mitte ainult füüsiline, nagu seda võib ekslikult arvata. Wasilewski osutab ka agape'le, mis märgib inimese armastust Jumala vastu ja ka armastuse andi kui sellist. Sellele viitab ka filmis esimesena räägitud loo kangelase Agate nimi, kes armub oma piirkonna preestrisse.

Omaette tähendusliku nüansi annab kiriku kuvand filmis – see paikneb magalarajoonist väljas, tühermaal, väljanägemiselt justkui mahajäetud kuuris. Sinna missale kogunevate inimeste hulk väljendab ka nende teenistuste tähtsust üleminekufaasis Poola ühiskonnas, siinjuures jätab Wasilewski tõlgendusvõimalused lahtiseks – neid inimesi pole palju, samas on see piisav, et näidata kiriku olulisust teatud sotsiaalse tugisüsteemina.

Agate kiindumus ongi kahetine – ta on filmi kangelastest üks nooremaid ja see rõhutab ka tema armastuse füüsilisust. Lesestunud arstilt siduvat suhet ootev koolidirektor Iza on juba oma vanuse pärast Agatest rohkem nurka surutud, see toob kaasa ka ta inimlikud väärtused hülgava kättemaksu. Kolmanda loo kangelase Renata kiindumus Marzenasse väljendab ka ülekantud ema-tütre suhet, soovi leida lähedust ja usaldust, millele tugineda.

Need ongi Armastuse Ühendriigid – kõiki ühendav lootus leida püsivat emotsionaalselt eksistentsi väärtustavat suhet, kinnistavat kvaliteeti olemiseks.

Samas pole Wasilewski linatöö vaba puudustest. Ta kopeerib oma vaieldamatute eeskujude Kieslowski ja Zanussi töödest tuttavaid rõhuasetusi, teemasid ja lavastuslikke võtteid. Wasilewski püüab astuda klassikutest sammu edasi, rõhutades ja võimendades füüsilisust, lisades kehalist groteski. Samas pingutab ja pakub Wasilewski üle, kirjutades naiste lood muserdavatest seikadest ülitihedaks, surudes need kurbuse kruustangide vahele.

"Armastuse Ühendriigid" räägib inimestest meie ümber, me näeme samasuguseid, oma õnnetust varjata püüdvaid, närvivapustuse äärel olevaid naisi iga päev. Wasilewski pöörabki tähelepanu armastuse pahupoolele, sellele tumedale sfäärile, kuhu lootusekiir ei tungi, mis ootab vastust aga kunagi seda ei leia. "Armastuse Ühendriigid" näibki küsivat – kas suund, mille filmi kangelased on valinud, on õige, kas nende armastus ehk ei eksi oma objekti valikul, ja kui see on nii, siis tuleb juba vaatajal endal leida vastus järgmisele küsimusele – kus siis on armastus.