Tegemist on üle kahe tunnise filmiga ekstsentrilisest 60ndates eluaastates isast, kes püüab taastada suhteid end ärimaailmas teostava 30ndates aastates tütrega. Siinsed kinopidajad paigutasid filmi linastusajad sügise alguses, kui film meil linale jõudis, võimalikult ohutusse tsooni, keset päeva, et magusamaid, õhtuseid seansiaegu hoida romantiliste komöödiate või märulite tarvis. Nii võiski juhtuda, et vaataja filmi üles ei leidnud ja selle ebamugava teose sai ruttu levist maha võtta. Nüüd, pärast Euroopa Filmiakadeemia tunnustust, on "Toni Erdmann" taas kinodes – seda näitavad loetud korrad enne aasta lõppu kinod Artis ja Sõprus. Täpsemalt vaadake juba kinode mängukavast.

Mis teeb "Toni Erdmanni" siis ebamugavaks? Kas on see ainult pikkus, mis ju tegelikult ei ületa keskmisi Hollywoodi reafilme või on asi selles, et Euroopa autorifilme vaatab kinodes siiski piiratud segment vaatajatest? Kui need kaks komponenti kokku panna, saamegi järjekordse näite sellest, kuidas kinodel on küll kohustus Euroopa filmi näidata, kuid seda püütakse täita pigem pro forma. Sama juhtub ka Eesti dokumentaal- ja animafilmidega, mis oma pikkuse poolest ei mahu kuidagi kinokavadesse.

"Toni Erdmanni" kartma ei peaks, sest tegemist on komöödia ja tragöödia piiril peenelt balansseeriva looga, mis on vastuvõetav ka neile, kes tulevad kinno vaid romantikat otsima. Maren Ade paneb proovile vaataja huumorimeele, kirjutades nimikangelase tegelaskujusse astridlindgrenlikku riukalikkust ja elumuresid ületavat lõbusust. Filmi lähtepunkt on lihtne – pensionipõlve pidav Winfried otsustab pärast oma truu koera surma minna külla Bukarestis töötavale tütrele Inesele. Tütrel isa jaoks eriti aega pole ja Winfried otsustab tema tähelepanu võitmiseks võtta kasutusele alter ego kummalise ärimehe ja suursaadiku Toni Erdmannina. Winfried teeb seda, mida isad ikka lastega ette võtavad, kui neil paha tuju on, taganeb oma tavapärasest rollist targa vanemana tuues igavasse rutiini mängulisust. Nii paneb isa näiteks pähe paruka ja suhu valehambad, et last tema hingelisest ummikust välja tuua. Winfriedi täiskasvanud, aga üksiku tütre Inese ummik seisneb juba ta töö loomuses – ta on konsultant, kes nõustab raskustesse sattunud ettevõtteid inimeste koondamisel. See saab ka isa-tütre konflikti ja Toni Erdmanni tegelaskuju tekke põhjuseks.

Maren Ade filmi tugevus ongi täpselt välja joonistatud elulistes karakterites, haaravas stsenaariumis ja väga sobivalt valitud näitlejates. Peter Simonischeki kehastatud Toni Erdmann on tundliku loomu ja õrna hingega natuur, kes ei karda mängida väikekodanliku piiratusega. Ta on nagu Kurrunurruvutisaare kuningas Eefraim, kes on tulnud külla oma kallile Pipile ja avastab ehmatusega, et ta armas tütar on sattunud kapitalistliku masina hammasrataste vahele. Ines, keda mängib Sandra Hüller, päris Pipi mõõtu enam välja ei anna, selleks on ta liiga reglementeerunud. Samas aga kannab ta endas protesti inimlikkust maha lihviva masinavärgi vastu, näidates seda välja näiteks oma sünnipäevapeol. Tema n-ö äratamisel on suur osa just lehvivate lokkidega lõbususe suursaadikul Toni Erdmannil.

Maren Ade näitab, kui oluline on hoida suhteid vanemate ja laste vahel, vaatamata sellele, kui kaugele on elu neid teineteisest viinud. Teisalt kritiseerib Ade ka tänapäeva hundikapitalismi, kus rahvusvahelised kompaniid söövad välja kohalikud ettevõtted ja kasutavad kohalikku odavat tööjõudu bioloogilise toorainena. Kõige kurvem asja juures on see, et selle süsteemi osad, nagu Ines ise, seda ebainimlikkust ei taju, ajutine ärkamine tähendab vaid enese tühjendamist, et uuesti alata. See pole etteheide Ade filmile ega Inese tegelaskujule, kes masinavärgist välja tulla ei kavatse. Ade hoiab oma tegelaskujud ja ka süžee võimalikult elulähedastena, andes seeläbi vaatajale võimaluse film endaga kaasa võtta. Selles ongi "Toni Erdmanni" peamine väärtus – ta ei jää pelga muinasloo tasemele, mis kuuluks justkui teistesse reaalidesse. See on film meist endist selles maailmas, milles me elame ja mida iga päev oma tööga kujundame.

"Toni Erdmann" on ka film, millega minna vastu uuele aastale, andes endale salamisi lubadusi muutuda paremaks inimeseks.