Ja auhinnatud on ka teises olulises kõrvalosas mängivat noort talenti Lucas Hedgest, kes noorusele vaatamata on teinud kaasa juba neljateistkümnes linatöös ning töötanud selliste režissööridega nagu Terry Gilliam ja Wes Anderson. Kuidas läheb Oscarite jagamisel, on keeruline ennustada, kuid seni saadud auhinnad on igati põhjendatud.

"Manchester by the Sea" pole meelelahutus, film käsitleb raskeid teemasid nagu lähedase kaotus ja sellega leppimine, edasi elamine kõige kiuste. Casey Afflecki tegelaskuju Lee Chandlerit tabab mitu kaotust ja üksi jäänud mees peab hakkama kasuvanemaks venna 16aastasele pojale (Lucas Hedges), sest see oli venna soov. Peategevusliin käsitlebki seda, kuidas mehed omavahel toime tulevad, selle all jookseb Lee enda lugu. Mälestusi tumestavad kahetsus ja kahtlus. Kaotused on mehe rööpast välja viinud ja ta püüab vähemalt väliselt ree peale tagasi pääseda. Üks saatuselöök teise järel ei taha aga selleks mahti anda. Lee õnnetus on ka see, et ta on oma torumehe ameti jaoks liiga kena välimusega, mida üksikud koduperenaised varmalt ära kasutada püüavad.

Lonergan kasutab Lee loo rääkimiseks paralleelmontaaži - mõjuvad stseenid, kus mälestused vahelduvad jooksva looga, süvastruktuur sekkub pindstruktuuri, faabula süžeesse. Seda võtet on kasutatud ju varemgi, kuid Lonergan teeb seda tooremalt, otsekohesemalt, vaatajat ettevalmistamata. Lee Chandleri traagika avaneb tasapisi, mida kaugemale arenevad sündmused, seda lähedasemaks muutub ta tegelaskuju vaatajale, kuid see karakter ei ammendu, lõplikku lähedust ei tule ning samastumist ei teki ega peagi tekkima, Lee jääb saladuseks ka endale, sest ta ei mõista, kuidas selle kõigega toime tulla. Casey Affleck mängib muserdatud meest lausa füüsilise pühendumusega, kühmus olek ja ootamatud vägivallapursked on see, mida ta laseb välja paista, sisimas on aga mingi paindumatus, järeleandmatus, kuid me ei tea täpselt, mille ees. Ta võitleks justkui mineviku ja olevikuga korraga, tulevik ei lubaks nagu enam midagi, sest ta on kaotanud kõik, mida saab. Lonergani stsenaarium ei anna lõplikke vastuseid, film tuleb vaatajaga kinosaalist kaasa ja lõpu saab igaüks ise kirjutada.

Lonergan on ränkade teemade käsitlemisel suhteliselt delikaatne, ta oskab murda vaatajate südameid ja neile naha alla pugeda, ehkki mõned kasutatavad võtted, nagu stseeni emotsionaalsust rõhutav saatemuusika, on suhteliselt kulunud. Samas loob Lonergan valusalt õrna ja sobivalt painava õhustiku, andes vaatajale visuaalse võtme Lee Chandleri isiklikku draamasse sisenemiseks.

Casey Affleck Lee Chandleri rollis on nägus, Ryan Goslingi tüüpi sinisilm, keda nähes neiud õhkavad. Esialgsete plaanide kohaselt pidi peategelast mängima hoopis filmi produtsent Matt Damon, kuid ei saanud seda teha teiste pooleliolevate projektide tõttu ja loobus vaid tingimusel, et Leed mängib Affleck. Tagantjärgi ei tahaks hästi uskuda, et Damon oleks selle rolli paremini sooritanud kui filmi tegemise ajal päriselus lahutuse läbi teinud Affleck.

"Manchester by the Sea" on pärast Paul Verhoeveni "Elle'i" paljulubav avang eelseisvasse filmiaastasse. Eelolevad nädalad lubavad kinodesse veel mitmeid tähelepanuväärseid linatöid ja juba järgmisel nädalal on Docpointil võimalik üle vaadata valikut läinud aasta dokfilmide paremikust.