Võibolla aitas "Elle´i" esile tõsta just see, et EFA auhindas ta n-ö antipoodi Maren Ade "Toni Erdmanni", aga võib-olla ei teadnud USA välisajakirjanikud EFA-st midagi ja nad soovisid Verhoeveni võimsa comeback´i esile tuua igasuguste akadeemiate kiuste, sest "Elle" ei jõudnud ka Oscari nominatsioonini. Või mis tegelikult veelgi tõenäolisem, Kuldgloobuse sai "Elle" just oma väljakutsuva süžee ja Isabelle Huppert´i mängu eest, kelleta seda filmi ei oleks.

Verhoeven toob Philippe Dijani romaanil põhinevas filmis kokku David Cronenbergi "Crashi" plahvatusliku erootilisuse ja Pedro Almodóvari seebiooperlikud süžeekäigud. "Elle" (pr.k. tema (naissoost)) pretendeerib naiselikkusele, naisekesksusele ja on kantud feministlikust vabanemise paradigmast. Samas oleks ekslik seda pidada vaid feministlikuks filmiks, kus iseteadlik tänapäeva naine demonstreerib oma sõltumatust ja püüab vabaneda patriarhaalse ühiskonna kammitsevaist kütkeist.

"Elle´i" emantsipatsioon on sügavam kui soorollid ja alluvussuhted, filmi kangelanna Michèle Leblanci (Isabelle Hupppert) tõeline soov on teha lõpparved minevikuga, millesse ta on sündinud. Sarimõrtsukast isa tütrena on Michèle pidanud kogu elu kaasas kandma oma isa koletislike tegude varju. Üldsuse jaoks on ta "devil in disguise" nagu ta emagi, nad on karistuse alt pääsenud kuritöökaaslased, Kurja käsilased.

Vabanemine saabub Michèle’ile alles siis, kui sureb ta kannatuste põhjus, teda eostanud langenud ingel. Lõplikuks vabanemiseks tuleb lahti saada ka Kurja varjust, mis on materialiseerunud ihasse rüütatud vägivallaks. Huppert mängib oma karakteri lahti füüsilise ja emotsionaalse läbielamisega, võimaldades samas kahetist lahtimõtestamist: vaataja ootustest ja karakteri enda sisemisest arenguloogikast lähtuvat.

Verhoeven hoiabki pinget sellega, et annab vaatajale seda, mida too ootab, võtit toimuvale kannab endas aga Huppert´i kehastatud kinnine ja uhke karakter. Hetkegi ei tule vaatajal tema tegelaskujus kahelda, ehkki vaataja ei pruugi teda mõista. Michèle on saladus, "femme fatale", kelle traagika on sügaval, lapsepõlves saadud hingelises traumas. Huppert´i Michèle on väga intensiivne ja pinges tegelane, kes avab end vaatajale järk-järgult, nii nagu kulgeb ta vabanemise lugu. 63-aastane Huppert mängib siin end paarkümmend aastat nooremaks, tõestades end tänapäeva Prantsusmaa ühe parema karakternäitlejana.

Verhoeveni esimene prantsuskeelne draama "Elle" on väga prantslaslik, stereotüüpses mõttes. Õnneks ei vilksata kaadrites taustal Eiffeli torn ega Sacré-Cœur, kuid Seine´i kaldaid Verhoeven vältida ei suuda, justkui viidates frankofoonse kultuuri ja libertarismi lahutamatusele. "Elle´i" "prantslaslikkus" seisneb selles, et kõik magavad kõigiga, mehed on mökud, aga naised kaunid, iseteadlikud ja sõltumatud, juuakse veini ning elatakse uhketes villades.

Verhoeveni "Elle" viitab Vana Maailma keskklassi moraalsele roiskumisele, pärilikule mädanemisele. Samas on see pilt tänapäeva inimesest oma nõrkuste ja habraste lootustega. Erootika ja vägivald annavad siia teravust, hirm füüsilise ülekohtu ees töötab vastu sensuaalsusele, muutes filmi lausa antierootiliseks. Siin pole peidetud jätkuvust, siin on katkestus, lõhkirebimine ja läbistamine. Käärid läbi läikiva nahkkinda. Just see allasurutud agressiivsus, varjatud iha ning selle meisterlik väljamängimine teebki "Elle´i" põnevaks vaatemänguks, mis väärib ka Kuldgloobust.

Treiler: