Samas pole mitte kõik koomiksifilmid neile kulutatud aega ja raha väärt, ning kui siia juurde tuua ka mangade põhjal valminud mängufilmid, siis on kindlasti alati parem tutvuda algallika enda kui selle kahvatu töötlusega. Pealegi, Marveli koomiksid on raamatupoodides juba mõned aastad olnud saadaval, ehkki mitte sellises mahus ja hinnas kui võiks.

James Mangoldi "Logan", mida on nimetatud ka parimaks "X-meeste" sarja ekraniseeringuks üldse, räägib vananeva mutandi Logani viimase missiooni loo, kus mutantmees leiab oma bioloogilise tütre. Vormilt on "Logan" fantastikaelementidega märul, milles igasuguste erivõimetega mutandid sõdivad nende loojatega, kelle ainus eesmärk on mässama löönud sõjamasinad hävitada.

Film mängib äraspidi läbi kontrolli alt väljunud robotite loo, mis tuttav juba Karel Čapeki näidendist "R.U.R." (1920). "Loganis" on pooled vahetunud, geneetiliselt sõjamasinaiks muundatud põgenejad pagevad kurja teadlase ja tema kaaslaste eest, kellest enamik on lihtsad (ja rumalad) inimesed. Film nagu annakski signaali, et kurjus on inimese sisse kodeeritud ja seda saab ületada vaid juhul, kui inimesele anda mingid erivõimed. Kuid ka siis on see ületus sügavalt isiklik, isegi egoistlik protsess, ja enese päästmiseks on need erivõimetega mutandid valmis kahjustama ka süütuid kõrvalviibijaid. Õigemini, need süütud kannatajad on justkui loodusõnnetuse ohvrid, kusjuures õnnetuse on põhjustanud oma isiklikest huvidest lähtuvad inimesed ise.

"Loganis" hukub lugematul hulgal tavalisi sõdureid, kes on pelgalt käsutäitjad kurja teadlase ja ta kambajõmmi, tehiskäega kurikaela juures. Logani enesekaitse vastab muidugi ohule ja tegudele, mida teadlane Zander Rice ja ta kaaslane Donald Pierce korda saadavad, ka nemad ei säästa oma eesmärgini jõudmisel inimelusid ning ei kohku tagasi ka piinamistest.

Verepulma varjus hargneb aga südamlik ning üdini inimlik lugu isa ja tütre kohtumisest. Lugu saab alguse sellest, kui üks mehhiklanna palub Loganil aidata viia Ühendriikide põhjapiirile kümneaastane Laura. Logan avastab, et tüdrukul on samasugused võitlejageenid nagu tal endalgi ja selgubki, et tegemist on Logani vere põhjal loodud klooniga. Kogu filmi jooksul ei räägi tüdruk peaaegu sõnakestki, Logan eeldab, et tegu on keelebarjääriga, kuna tüdruk kasvas latiinost õe käe all ja teda kandis mehhiklannast doonorema.

Üle piiri põgenemisest ja latiinode vastandamisest ei pea siinjuures välja lugema filmitegijate poliitilist kommentaari või seisukohavõttu Ühendriikide uue administratsiooni mentaalsetele eksirännakutele, sest filmi aluseks on siiski 2008. aastal ilmunud Wolverine'i koomiks ("Old Man Logan". Mark Millar, Steve McNiven), kuid eraldatus, äärmuslik konservatiivsus ja rahvuslikud eelarvamused on juba pikemat aega podisenud teemad Ameerika ühiskonnas.

Olemuselt on "Logan" siiski kangelasfilm, kantud Ameerika kultuurile väga olulisest üksikisikut ülistavast paatosest, mida on kujutatud juba 20. sajandi esimese poole vesternites. Logan on mees, kes päästab elu hinnaga oma lapse, võimaldades seeläbi paremat tulevikku.

Filmi südantmurdev lõpp lisab dramaatikat, osutades võimalusele traditsiooniks kujunenud "happy end'i" varieerida. Loganit kehastavale Hugh Jackmanile on see kokkulepete kohaselt viimane kord seda rolli mängida, ta on seda teinud juba 2003. aastast peale ja "Old Man Logan" annab hea võimaluse sari väärikalt kokku tõmmata.

Kui aga küsida, kas pühendamatuid paneb "Logan" sarja eelnevaid osi otsima ja järele vaatama, siis sellele kohest jaatavat vastust anda ei saa. Dramaturgiliselt ei erine "Logan" lugematutest samadel teemadel vändatud märulitest ja selle väärtus jääb siiski eelkõige Marveli universumi raamidesse.