Tõnu Karjatse filmikomm. "Tuli merel" vaatab pagulasprobleemi läbi argielu

Gianfranco Rosi "Tuli merel" on dokumentaalkroonika Lampedusa saarest, mis on saanud üheks olulisemaks punktiks Aafrika ja Lähis-Ida põgenike teel Euroopasse. See on karm ja samas ka lüüriline ajastuportree ühest väikesest mereäärsest linnakesest ning selle elanikest ja neist, kellele see saar on kas uueks alguseks või kõige lõpuks.
Rosi räägib meie ajast ja meie inimestest, kuid seob isikliku ja mõistetava üldhumaanse ning mõistetamatuga. Vaatajal on võrdlemisi lihtne aru saada filmi peategelaseks võetud 12-aastase Samuelo väikesest maailmast, mis seisneb kadade tegemises ja loodusehuvis, väga raske on aga mõista, mis toimub sellest maailmast väljas, seal, kust tulevad randa üha uued ja uued paadid täis surmahädas inimesi, kes otsivad uut algust ning inimväärsemaid elutingimusi.
Režissöör lähenebki sellele suurele hõlmamatule pagulasprobleemile läbi linnakese argielu, me näeme arsti, kes peab leidma lahenduse kohalike tervisehädadele, kuid samas tuleb tal tegelda Vahemere ületamisel hukkunud paadipõgenike surnukehadega. Tema juures käib ärevalt žestikuleeriv kasvuraskustes Samuelo, järgmisel hetkel tuleb tal aga lahata nimetut laipa. Doktori lugu on üks filmi tipphetki, kus tasapisi hakkab vaatajal kohale jõudma toimuva õud ja valu.
"Tuli merel" menu festivalidel seisnebki selles, et läbi turvalise argielu ja pagulaste määramatu saatuse vastanduse, mis teineteisesse lõikuvad, suudab Rosi luua raputava sideme vaataja tavareaalsuse ja filmi kaudu vahendatud reaalsuse vahel, kaotades filmi konventsionaalsed piirid. Rosi tekitab selle äratundmisvõrgustiku nutikate pidepunktide kaudu, mida tavaliselt kasutatakse lavastatud reaalsusega mängufilmis. Raadiost tulvavad uudised uuest pagulastelaevast ja uppunutest, Samuelo vanaema puhastab neid kuulates pead vangutades kala, mille ta poeg, Samuelo isa, äsja sellestsamast merest tõi, mis on saanud viimaseks koduks paljudele, kes ei jõudnud uut elu ära oodata.
Rosi filmis on mitmeid tegelasi, kelle juurde kaamera filmi jooksul naaseb. Igalühel neist on oma amet, mis nii või teisiti on mõjutatud ka pagulaskriisist: raadiojaama diktor, kellele meeldiks rohkem mängida vanu häid Itaalia laulukesi või ooperiaariaid, peab vahendama teateid pagulastest; merega on lahutamatult seotud harrastaja allveesukelduja; mere öist rahu katkestavad appikarjed rannavalve telefonis. “Kus te olete? Teatage oma asukoht!”, hüüab rannavalve, kuid hädasolijad seda ei suuda ja nende surnukehad leitakse hommikul. See ei oleks nii õudne, kui see oleks väljamõeldis.
Abstraktselt sõnade tasemelt lähebki Rosi edasi, kui kaamera teeb kaasa päästetöötajate reisi järjekordse põgenikelaeva vastu võtmisel. Vaataja on vapustuseks valmis, kuid see vaatepilt ületab ettekujutusvõime. Kõige õudsam ongi filmis nähtava ajakohasus - see on praegu, iga päev toimuv tegelikkus, katastroof, mis vajab sekkumist ja lahendust. Rosi ei hakka targutama põhjuste või tagajärgede üle, filmis pole grammigi sellest hirmutamisele üles ehitatud retoorikast, mida harrastavad ka siinsed poliitikud. "Tuli merel" on vaikiv kommentaar, mis jätab õhku küsimuse - mida sina saad teha nende õnnetute heaks, kas nende appikarjed jõuavad sinuni.
Filmi nimi on võetud teise maailmasõja aegsest Sitsiilia laulust, mida kohalik DJ filmis ka mängib, laul räägib Itaalia sõjalaeva pommitamisest Lampedusa reidil ja laulus on sõnad "mis tuli see merel täna on" (Che fuoco a mare che c’è stasera). XVI sajandi Briti luuletaja John Donne’i luuletus “Kellele lüüakse hingekella” küsib retooriliselt sama küsimust.
Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette:
iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast;
kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb
Euroopa väiksemaks, samuti ka siis,
kui ta Maanina upitab, samuti ka siis, kui ta
sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab;
iga inimese surm kahandab mind, sest mina
kuulun Inimkonda; ja seepärast ära iialgi
päri, kellele lüüakse hingekella: seda
lüüakse sinule.
(tlk. Enn Soosaar)
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Klassikraadio "Delta"