Tõnu Karjatse filmikomm. "Aquariuses" saab lokaalsest universaalne ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sônia Braga
Sônia Braga Autor/allikas: pressimaterjalid

Clara on 65aastane lesk ja endine muusikaajakirjanik, kelle lapsed on suureks kasvanud ja kes elab üksi Brasiilia suurlinna Recife rannapromenaadi äärses majas, mis oma soodsa asukoha pärast jääb ette kinnisvaraarendajale. Nii võib lühidalt kokku võtta Brasiilia režissööri Kleber Mendonça Filho teise täispika mängufilmi "Aquarius" tegevustiku käima lükkava konflikti.

Vastanduvad niisiis pehmed väärtused (kultuur, ajakirjandus, muusika) ja reaalmajanduslik tasand, hundikapitalism ja humanism. Konfliktseid pooluseid on filmil veelgi – uus ja vana ühiskond, naiste õigused ning põlvkondade vahetumine. Väärikalt vananeva Clara vastandiks on noor, Ameerikas hariduse saanud tõusik Diego, traditsioonidega ehitusfirma omaniku lapselaps, kes on nõuks võtnud krunt iga hinna eest endale saada.

Clara (Sônia Braga) esindab ja kehastab kultuurimälu, ta elab vanematelt päranduseks saadud vanas majas ja ta raamaturiiulid on täis vinüülplaate, millega üksikuid õhtuid meeldivamaiks muuta. Clara käib regulaarselt ujumas, vaatamata ilmale või haide ohule, pälvides oma söakusega ka rannavalve vaikiva lugupidamise. Diego (Humberto Carrão) esindab põlvkonda, kellele pole miski olnu enam püha, kelle väärtused tekivad õnnestunud tehingutest, vaatamata sellele, mis vahenditega need on saavutatud. Samas on Diego äärmiselt huvitatud vanaisa rajatud ehitusettevõtte maine hoidmisest. Clara pole ettevõttele muud kui üks vana jonnakas naine, kes pidurdab nende uut arendusprojekti ja lükkab edasi loodetavat kasumit.  

Recifest pärit ja linna muutumist ka varasemates töödes käsitlenud Filho on "Aquariuse" stsenaariumis lähtunud murest ja armastusest oma kodulinna vastu. "Aquariuse" problemaatika ületab riigipiirid ja lokaalsest saab universaalne. Aga "Aquarius" ei räägi ainult ühe naise võitlusest kinnisvarahaidega, siin on mitu alateemat, mis avanevad kiht-kihilt kahe ja poole tunni jooksul. Filho on jaganud filmi kolmeks peatükiks, mis kõik näitavad Clara loo eri tahke: Clara salliva emana, naisena, kes ei häbene oma seksuaalsust ja naisena, kes on suutnud seista vastu vähile. Vähist saab filmi tugevaim ja läbiv sümbol. Claralt ühe rinna juba röövinud kasvaja saab metafooriks teda vaenavale ehitusfirmale, kelle tegevus pole enam mitte rajav ega loov, vaid hävitav, tasapisi inimeste elusid õgiv.

Filmi saatus on olnud samamoodi kõnekas. Brasiilia võimud on püüdnud filmi levitamist kõikvõimalike bürokraatlike vahenditega piirata. Kodumaal on ta saanud vanusepiirangu julgete seksistseenide pärast ja film ei pääsenud esindama Brasiiliat ka Ameerika filmiakadeemia aastaauhindade jagamisel, kus ta oleks võinud kandideerida kasvõi parima naispeaosatäitja kategoorias. Clarat mängiv Brasiilia kinotäht Sônia Braga teeb ühe oma karjääri parematest rollidest, andes Clara tegelaskuju edasi graatsilise kerguse ja sisseelamisega. Clara saab võrdkujuks vaikivale vastupanule ahnusele ja karjerismile, mis on vastandiks üksteise mõistmisele ning sellest lähtuvale toetamisele. Ühtlasi seisab Clara lugu kõige selle eest, mida me soovime hoida, olgu see siis oma kodukoht, tervis või mälestused.

"Aquarius" on taas hea näide sellest, kuidas kohaliku loo kaudu võib jõuda laiema publikuni ja kõnetada ka neid, kes antud juhul Brasiiliasse kunagi ei satu.

Treiler:

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Klassikaraadio "Delta"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: