Tõnu Karjatse filmikomm: "Kuuvalgus" võtab kokku terve probleemistiku mustanahalistest tänapäeva Ühendriikides

Barry Jenkinsi "Kuuvalgus” ("Moonlight") on olnud Ühendriikides üks aasta sensatsioone, pärast esilinastust Telluride’i festivalil septembris on ta saanud hulga auhindu, sealhulgas ka Briti sõltumatu filmi auhinna ja Kuldgloobuse draamakategoorias, Oscarile on film nomineeritud kaheksas kategoorias.
Jenkinsi filmi juures on kiidetud stsenaariumi, operaatori- ja lavastajatööd, näitlejaid, originaalmuusikat, montaaži. Kriitikud on valdavalt üksmeelsed, sest "Kuuvalgus” on mõjuv film, mis haarab juba alguskaadritest.
Film räägib mustanahalisest noorest mehest Chironist ja tema üleskasvamisraskustest Miami äärelinnas. Ajaliselt on film jaotatud kolmeks etapiks, mis jälgivad episoode Chironi elus algkoolis, gümnaasiumiastmel ja juba täiskasvanud mehena. Läbivaks liiniks on sõprus ja sellest välja kasvav armastus klassikaaslase Kevini vastu. Chiron on narkomaanist üksikema ainuke laps, tundlik ja tagasihoidlik natuur, tema mentoriks kujuneb narkodiiler, kes leiab oma kiusajate eest peitu pugenud poisikese ühest narkourkast. Peategelase läbielamised on antud edasi tundlikult ja poeetiliselt, James Laxtoni kaamera käib tegelastega kaasas ja jälgib pildilise loogikaga nende sisemist kujunemist.
Sealjuures on kõik kolm filmi peatükki edasi antud omaette kunstilises võtmes ja teatud gradatsiooniga - neist esimene, Chironi lapseaastatest rääkiv osa on kõige värvirikkam, Laxton annab lapse maailma edasi detailirohkelt ja emotsionaalselt. Värvid on äärmiselt tugevad, kusjuures pildi teravus seeläbi ei kannata. Kaadri seab Laxton alati nii, et selles on tegelaste kõrval piisavalt ruumi, maalilisuse kõrval aitab see luua kogu filmi aluseks olevat õhustikku. Vaikiva ja tagasihoidliku Chironi karakteri juures muutubki oluliseks selle tegelaskuju pildiline tugi, mis peab edasi andma poisikese tundlikku maailmanägemist.
Järgmised kaks peatükki on kinematograafiliselt lahjemad, lähenedes tasapisi argipäevale. Chironi kehastavad kolm näitlejat (Alex R. Hibbert, Ashton Sanders, Trevante Rhodes), tegelaskuju luuakse sisemise hoiaku kaudu, mille peamiseks väljundiks on näoilme. Filmi viimases peatükis on kiitsakast Chironist saanud muskliline, kuldproteeside ja massiivse kaelaketiga diiler, mis sulgeb ka filmi üheks alateemaks oleva mõttelise ringi mustanahaliste sotsiaalse tõrjutuse ja väljapääsmatuse teemal.
Jenkinsi filmi edu üheks põhjuseks on selle kunstilise teostuse kõrval sotsiaalne haare – "Kuuvalgus" võtab kokku terve probleemistiku mustanahalistest tänapäeva Ühendriikides. Siin on esindatud rahvus- ja seksuaalvähemused, mustanahaliste tõrjutus tööturult ning sellega seotud narkomaania, purunenud perekonnad ja koolikiusamine. "Kuuvalgus" läheneb sellele probleemideringile häbita ja otsekoheselt, näidates argimuresid aga läbi emotsionaalselt siduva kunstilise filtri.
Suur osa filmist on üles võetud Floridas, Liberty Citys, kust on pärit nii režissöör Jenkins kui ka stsenaariumi aluseks olnud näidendi kirjutaja Tarell Alvin McCraney. Autoreid ühendab ka see, et nad mõlemad on kasvanud üksikvanema all ja teavad, kuidas mõjub lapsele see, kui vanem on narkomaan. Paljud filmi meeskonnaliikmed soostusid kaasa lööma just seetõttu, et tundsid ära filmis käsitletud teravad teemad, millest kassatulule suunatud meelelahutustööstus pigem mööda vaatab. Seega oli "Kuuvalgusel" omamoodi sotsiaalne ja kultuuriline tellimus, sest üha enam soovib vaataja näha kinos ka muud kui ümaraks lihvitud romantilisi seiklusi.
Seda arvestades tuleb tänada ka filmi maaletoojat, kuna mustanahalisest rääkivaid filme ei leia me kinolevis sugugi tihti. Oma väärtuse lisab heliriba soul'ist hip hopi ja barokini, mille on kokku pannud Nicholas Britell, kes kirjutas filmile ka originaalmuusika.
"Kuuvalguse" juures ei saa mööda mõjutustest ega ka viidetest eeskujudele – juba Jenkinsi/Laxtoni esimese koostöö, mängufilmi "Medicine for Melancholy" (2008) juures oli märgata Hong Kongi filmimeistri Wong Kar-Wai ja tema nn ihuoperaatori Chris Doyle'i koostöö mõjusid. Ka Doyle portreteerib Wongi karaktereid läbi ümbruskonna, pöörates tähelepanu detailidele ja väljendades läbi nende tegelaste emotsioone. Tsitaadina võib võtta ka "Kuuvalguses" kasutatud Caetano Veloso sensuaalset "Cucurrucucu Paloma", mille mängis kuulsaks Wong Kar-Wai filmis "Happy Together", kus samuti oli teemaks kahe mehe vaheline armastus.
Homoseksuaalsus pole aga "Kuuvalguses" see kõige olulisem teema, see on pigem taust ühele üleskasvamisloole, mis on edasi antud äärmiselt sümpaatselt.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Klassikaraadio "Delta"