Tõnu Karjatse filmikomm. "John Wick 2" on õigupoolest koletisefilm

Kui arvate, et võitmatute ja surematute valgenahaliste meeskangelaste nišš on täis, siis eksite. Alati on ruumi uutele die-hard-märuliprintsidele, olgu nimeks Ethan Hunt, Jason Bourne, Frank Martin või John Wick.
Kahjuks on viimane neist nimedest kõige nõrgema konstruktsiooniga - seda mitte füüsiliselt, sest füüsiselt on nad kõik võitmatud, vaid sisuliselt. Chad Stahelski lavastatud, Derek Kolstadi kirjutatud ja Keanu Reevesi kehastatud tegelaskuju John Wick on üksik palgamõrvar, kellele on jäänud vaid koer ning keda filmi teise osa lõpuks ajab taga kogu maailm. "John Wick: peatükk 2" linastus tänavu kolme aasta taguse pilootfilmi järjena, kogudes avaõhtul Ühendriikides kassat 11 miljonit USD, mis on peaaegu sama palju, kui avafilm sai kokku terve nädalaga. See näitab nõudlust USA filmikunstis vesternidest arhetüübiks saanud üksikute kangelaste saagade järele. Need on paari revolvriga relvastatud kauboid, kes rajavad endale teed metsikus preerias või võtavad korrumpeerunud korravalvuritelt õigusemõistmise enda kätte. John Wick on palgamõrvar ehk outlaw, esindades tüüpilist vesternikangelast.
Ainsaks piiravaks seaduseks on talle organiseeritud kuritegevuse siseringi reeglid, mille järgi peab korda saatma ükskõik millise teo, kui seda on kord verega vannutud. Kuid isegi nende reeglite järgimine ei päästa John Wicki ja ta saab oma kannule kogu kuritegeliku maailma, mässides end oma sisemist aukoodeksit järgides veel enam sisse.
"John Wick 2" on õigupoolest koletisefilm, monster movie, tema probleem on ta ise, sisemine koletis, mille on temas loonud seesama kuritegelik minevik, mille vastu ta nüüd sõdib. Ta peab võitlust, mis peaks olema juba ette määratud läbikukkumisele, kuid see läbikukkumine käib aeg luubis, aeg ajalt isegi peatudes. Laipu tekib rohkem, kui suudame kokku lugeda ja vaenlasi tuleb juurde iga sekundiga, nagu ka Keanu Reevesi ja Chad Stahelski esimeses koostööfilmis "Matrix" (Lana & Lilly Wachowski, 1999), kus nad kohtusid märulistseenides, üks näitleja, teine kaskadöörina. "John Wick 2-s" näeme veel üht "Matrixist" tuttavat näitlejat - Laurence Fishburne’i, kes kehastab New Yorki kerjuste kuningat. "Matrixi" Neo oli ka üks John Wicki tegelaskuju prototüüpe, märuli- ja ulmefilmidest vaimustunud Stahelski lisas "John Wicki" veel klišeid James Bondist ja "Mission Impossible'i" sarjast, kung-fu-filmidest ning uus sarikangelane olekski nagu valmis. Kickboxing'iga tegelenud Chad Stahelski on loomult poisike, keda võlub võitluskoreograafia ja relvad. Sellest aga kahjuks ei piisa, et teha ka dramaturgiliselt põnevat märulit nagu aasia võitlusfilmid, mis Stahelskile on olnud ilmselgelt eeskujuks. Kummarduse Bruce Leele teeb Stahelski ka "John Wick 2" lõpus, tsiteerides veelkord Robert Clouse'i "Enter The Dragoni" (1973) peeglistseeni.
Võrreldes Bruce Leega napib aga Keanu Reevesil karismat, mis kompenseeriks tegelaskuju üheplaanilisuse. Ja Bruce Leega võrreldes pole Reeves ka sedavõrd andekas võitluskunstides. Stahelski/ Reevesi kangelane John Wick on eelkõige tulirelvaekspert, ta kannab kuulidest läbistamatuid ülikondi, mis annavad üheksa elu, sest ega keegi ta vastastest ju mujale kui kehasse ei tulista, kusjuures ta ise nad kõik pähelaskudega lõpetab. Stahelski püüab ühendada John Woo kuuliballeti ju-jitsu ja Jeet Kune Do võtetega, kuid ta ei saavuta Woo lavastuste sujuvust ning kuulide varju jääb ka käsitsivõitluse meisterlikkus.
"John Wick 2" läheneb kohati ohtlikult komöödiažanrile, märulit parodeerivalt mõjub üksteist taga ajavate meeste tulevahetus rahvarikkas metroos, mis sarnaneb pigem teineteise pihta sülitamisele. Vaatajate naeru kutsub esile ka kurikaelte konarlik vene keel, mida nad omavahel paari fraasi kaupa pursivad. Õigupoolest on isegi keeruline eristada, kumb on igavam film – kas kinolinale seatud videomäng "Hardcore Henry" (Ilya Naishuller, 2015) või "John Wick 2". "Hardcore Henry" ammendas end isegi rutem, sest põhineb vaid tehnilisel teostusel, mille võimalusi ei suudetud kunstiliselt ära kasutada. "John Wick 2" kordab samuti sama skeemi nii võitlusstseenides kui sisulises plaanis ning juba filmi esimesed viis minutit näitasid kahjuks kogu filmi nõrkusi.
John Wicki tegelik võitlus käib vaatajanumbrite pärast. Tootja ja levitaja strateegia on sobitada märul märuli pärast ajaliselt sellisesse nišši, kus midagi muud samasugust parajasti ekraanil pole. Et "John Wicki" tuleks vaatama ka need, kes ootavad uut Bourne'i või "Transporteri" filmi. Kunagi ei saa välistada ka seda, et oma silm on kuningas. Harvardi ülikooli värske uurimus, mille avaldas hiljuti ajakiri Psychological Science, kinnitas, et inimesed tahavadki näha seda, mis on neile juba tuttav, uus tekitab segadust. Ülikooli psühholoogi Daniel Gilberti sõnul pole asi selles, et inimestele uued lood ei meeldiks, vahe on selles, kuidas neid rääkida. Filmitegijaile on aga mugavam teha kassat klišeede kaudu, kui mõelda välja värskeid kunstilisi vorme või lahendusi. Nii võib oodata uut järge ka John Wicki seiklustele ja paljudele teistele märulimeestele, kes alles ootavad pääsu ekraanile.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Klassikaraadio "Delta"