Tõnu Karjatse filmikomm: "Rocco" on ekskurss inimpsüühe tumedamale poolele

Pornotööstus on võrreldav paralleeluniversumiga, mis eksisteerib rööbiti igapäevase tegelikkusega, aegajalt sellega ristudes ja tekitades seejuures elevust või tülgastust. Ükskõikseks ei jäta see kedagi, küll aga on pornotööstus olnud jätkuvalt paariaseisuses, tõrjutud, salatud ja häbenetud.
Seksuaalsete ihade presenteerimisel on oma ajalugu ja porno staatus tänapäeva ühiskonnas on tihedalt seotud kogu ühiskonna ning meelelahutustööstuse arenguga. Thierry Demaizière'i ja Alban Teurlai dokfilm "Rocco" (2016) käsitleb tänapäeva pornotööstuse Itaalia printsi Rocco Siffredi portreteerimise kaudu selle ihatud ja vihatud meelelahutusžanri vastuoksust, võimaldades ilustamata sissevaadet sellesse maailma kaasatud inimeste argipäeva.
"Rocco" avakaader on sümboolne – jõude rippuv jõuline fallos, taustaks näitleja pihtimus endast kui oma iha ohvrist. Filmitegijad säästavad vaatajat muudest graafilistest üksikasjadest, ehkki olulise osa filmist moodustavad Rocco projektide filmivõtted ja osaproovid. Pildiliselt lahendavad filmitegijad valgustkartvamad stseenid formaalselt, pornofilmide põhitegevust näidatakse higiste kehade ja nägude kaudu, hoidudes kaameranurkadest, mis liigitaks nende töö filmitavaga ühte kategooriasse.
Sisuliselt jaguneb film kolmeks - Rocco pihtimused ja meenutused, tema avameelne ülestunnistus sellest, miks ta seda tööd teeb; Rocco suhe oma perega – modellist abikaasa ja kahe teismeeast väljuva pojaga ning pornotööstuse praegune seis, mis ilmneb läbi endiste staaride ja praeguste staarihakatiste vastanduse. Põimuvad isiklik ja tööstuslik tasand, taustaks inimese kontrollimatud ihad ning žanr, mis võimaldab neid kuhugi kanaliseerida.
50aastaseks saav seksistööstuse staar tunnistab, et ei suudagi end lahutada raskest füüsilisest katsumusest, mida pornofilmides mängimine endast kujutab. Tema jaoks on see olnud enese seksuaalsuse avastamine äärmusteni. Samas on see suletud ring – Rocco ei ütle seda välja, kuid annab kogu olemusega mõista, et ta pole jõudnud kaugemale oma näitlejakarjääri algusest. Tõsi, ta on katsetanud kõike ja kõigiga, kuid tunneb, et ei suuda midagi kogetust ja omandatust anda edasi poegadele, keda ta tahaks pigem sellest masinavärgist eemal hoida.
Pere on ka põhjuseks, miks Rocco edasisest filmitegemisest deklaratiivselt loobub ja Demaizière ja Teurlai saavadki võimaluse kajastada ka Rocco viimase filmi valmimist. Rocco Siffredi viimane film toob ta taas kokku kunagise koostööpartneri Kelly Staffordiga, kes lisab Demaizière'i ja Teurlai filmile veel ühe tasandi. Kelly on endas ja oma valikuis kindel, sisemiselt tugev naine, kellele pornofilmides mängimine on samuti olnud osaks eneseteostusest. Kelly tahab enda rollide kaudu näidata naiseliku seksuaalsuse tugevust, mis vajab kõrvale sama võimsat partnerit.
Kelly ja Rocco vastanduvad oma jõulisuses noorematele "näitlejatele", kes on nõus igasuguste alandustega, et kuulsaks saada. Vananevad pornostaarid justkui irvitaksid nende noorte tõusikute üle, taandades nad pelgaks lihaks, vormiks, mida saab omatahtsi modelleerida "organiteta kehaks", mis Deleuze'i ja Quattari järgi väljendab iha immanentsust endale. See on iha, mis sööb seestpoolt. Nagu tunnistab ka Rocco, on ta oma seksuaalsuse ja füüsise vang, see on aidanud tal kuulsaks saada ja selleta poleks ta midagi. Samas loob endast loobumine, nagu selline kehaline kino näitlejalt nõuab, talle teatud maski või kilbi ning tal pole kaotada enam midagi ka sellises puhtsüdamlikus pihtimusloos nagu Demaizière'i-Teurlai film. Filmina on "Rocco" sedavõrd sujuv, et ta nagu teeks end ise, režissööridel ei ole muud ülesannet, kui kohal olla ja materjal ära toimetada. Samuti ei pea nad filmi tegelasi mõjutama, neile peale maksma ega muud moodi määrima, et saada soovitud resultaat, sest nad tegutsevad alal, mis kubiseb väljarääkimata lugudest.
"Rocco" pole ainult portreefilm ühest kurnavat elukutset esindavast õnnetust mehest, vaid ka ekskurss inimpsüühe tumedamale poolele, allasurutud ja teadvustamata ihade maailma, mis on olemas ka siis, kui me selle olemasolu endale tunnistada ei taha.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Klassikaraadio "Delta"