Tõnu Karjatse filmikomm. Lugu pereliikmete olulisusest ja aja üürikusest

Xavier Dolan on alles 27-aastane Kanada režissöör ja produtsent, kel on ette näidata juba kuus täispikka mängufilmi. Neist esimese "Ma tapsin oma ema", väntas Kanada kino imelapseks nimetatud Dolan alles 20aastaselt.
Mullu Cannes’is Grand Prix' ja oikumeenilise žürii auhinna saanud draama "Kõigest maailmalõpp" (2016) on saanud vastakat kriitikat, seda on nimetatud ka Dolani küpseimaks filmiks, mida kinnitavad nii filmi väline kui sisuline ülesehitus. Kanada on noore kineasti üle uhke ja valis tema uue filmi oma maa Oscari pretendendiks.
"Kõigest maailmalõpp" põhineb Jean-Luc Lagarce’i samanimelisel näidendil ning räägib pärast 12aastast eemalviibimist koju ema, venna ja õe juurde külla tulnud noorest geist, kes kavatseb neile teada anda kurva sõnumi kaugelearenenud vähkkasvajast. See on lähtepunkt, mida on kasulik enne filmi vaatama asumist teada, vastasel juhul jääb peategelase motivatsioonis ja käitumises palju segaseks. Dolani filmi teeb eelkõige särav näitlejateansambel - alates Marion Cotillardist kõrvalosas ja lõpetades Gaspard Ullieliga peaosas. Õigupoolest on pea- ja kõrvalosade jaotus siin kokkuleppeline, sest ehkki film räägib Ullieli kehastatud Louis’ üleelamistest, tekib dramaatiline pinge tema dialoogides kõrvaltegelastega.
Louis’ ema mängib Nathalie Baye, kes on ka varem Dolani filmides üles astunud. Baye mängib enesekeskset, aga samas südamlikku matrooni, kes püüab veel enda juures hoida täiskasvanud tütart (Léa Seydoux) ja maandada äkilise loomuga Antoine’i (Vincent Cassel) ettearvamatust käitumisest tekkivaid pingeid. Filmi dramaturgilise luustiku loobki see, millised on traagilist sõnumit tooma tulnud Louis’ suhted lähedastega ja kuidas need välja mängitakse. Louis’ suhe emaga on Dolani jaoks võtmetähtsusega ning see tekitab kogu draamale raami.
Vaatajat hoiab pingul see, kas ja kuidas Louis’ suudab oma sõnumi edastada. Kas on tal südant lahkuda ja milline on see lahkumine nüüd. Oma õde, Suzanne’i (Seydoux) nägi ta viimati siis, kui neiu oli teismeliseas, nüüd on Suzanne’ist kasvanud kaunis noor naine, kellele venna juuresolek on äärmiselt vajalik. Seydoux mängib oma kiindumuse kaugel elanud venda südantmurdvaks vastamata armastuseks kadunud isa vastu, kelle tasakaalukuse on tüdruk projitseerinud Louis’le. Antoine (Cassel) on Louis’le vastandiks - ta on otsekohene, järsk, matslik ja julm. Cassel loob Antoine’i läbi mühalike repliikide, mürgiste märkuste ja vihase monoloogi. Antoine’i tegelaskujus järgib Cassel mitmete eelnevate rollide skeemi, kuid näitab end siiski ühe tänapäeva parema karakternäitlejana Prantsuse kinos. Marion Cotillard Antoine’i abikaasa Catherine’ina on malbe ja sulnis, äärmiselt tagasihoidlik koduperenaine, kes peab enda ülesandeks teenida perekonda iseennast maha surudes. Oma mehe vihasööste kannatab ta vaikides, teades, et need peagi mööduvad.
Esmakordne kohtumine Louis’ga näitab talle, et ka selles peres võib olla inimesi, kes tema närvikavale vastavad. Louis’ ja Catherine’i vahel näib tekkivat sõnatu side, taas saab Louis mingite ootuste või väljaelamata tungide projektsiooniks, oodatud päästjaks, kes peaks kuhjunud probleemid lahendama. Cotillard ületab Catherine’i tegelaskuju juures iga näitlejaga paratamatult kaasneva teatud ettekirjutatuse, näitleja enda individuaalsest karakterist tuleva määratuse. Cotillard näitab end äärmiselt paindliku näitlejana, kes suudab sobituda ja omaks võtta väga erinevaid rolle.
Dolan ja temaga mitu filmi teinud operaator André Turpin annavad pea kogu loo edasi suurte ja keskplaanide kaudu, jättes fookusse tegelaste dialoogid. Ehkki Dolan armastab efektsust ning isegi ülepakutust filmi kunstilisel viimistlemisel, on ta selle filmi juures tagasihoidlikum. Peamine tähelepanu on näitlejate mängul, tagaplaanile jääb isegi ruum, mida võrreldes näidendiga oleks saanud filmis sisulisemalt välja mängida.
"Kõigest maailmalõpp" on film sellest, kui olulised on inimesele ta pereliikmed ja kui piiratud on see aeg, mil me üksteist aidata saame. Dolan on suutnud selle sõnumi esile tuua ning see ei mattu Dolani enda isiklike probleemide alla, nagu need on jäänud tihti domineerima ta teistes filmides. Muidugi, tegemist on ka esimese filmiga, millele ta pole ise kirjutanud originaalstsenaariumi.
Filmis on kõnetav probleemistik ja väga head näitlejad, miks aga sai "Kõigest maailmalõpp" sedavõrd kõrged auhinnad Cannes’is, teavad need, kel oli võimalus tutvuda kõigi Cannes’i mulluse võistluskava filmidega.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Klassikaraadio "Delta"