Tõnu Karjatse filmikomm. Lugu pereliikmete olulisusest ja aja üürikusest ({{commentsTotal}})

"Kõigest maailmalõpp" Autor/allikas: kaader filmist

Xavier Dolan on alles 27-aastane Kanada režissöör ja produtsent, kel on ette näidata juba kuus täispikka mängufilmi. Neist esimese "Ma tapsin oma ema", väntas Kanada kino imelapseks nimetatud Dolan alles 20aastaselt.

Mullu Cannes’is Grand Prix' ja oikumeenilise žürii auhinna saanud draama "Kõigest maailmalõpp" (2016) on saanud vastakat kriitikat, seda on nimetatud ka Dolani küpseimaks filmiks, mida kinnitavad nii filmi väline kui sisuline ülesehitus. Kanada on noore kineasti üle uhke ja valis tema uue filmi oma maa Oscari pretendendiks.

"Kõigest maailmalõpp" põhineb Jean-Luc Lagarce’i samanimelisel näidendil ning räägib pärast 12aastast eemalviibimist koju ema, venna ja õe juurde külla tulnud noorest geist, kes kavatseb neile teada anda kurva sõnumi kaugelearenenud vähkkasvajast. See on lähtepunkt, mida on kasulik enne filmi vaatama asumist teada, vastasel juhul jääb peategelase motivatsioonis ja käitumises palju segaseks. Dolani filmi teeb eelkõige särav näitlejateansambel - alates Marion Cotillardist kõrvalosas ja lõpetades Gaspard Ullieliga peaosas. Õigupoolest on pea- ja kõrvalosade jaotus siin kokkuleppeline, sest ehkki film räägib Ullieli kehastatud Louis’ üleelamistest, tekib dramaatiline pinge tema dialoogides kõrvaltegelastega.

Louis’ ema mängib Nathalie Baye, kes on ka varem Dolani filmides üles astunud. Baye mängib enesekeskset, aga samas südamlikku matrooni, kes püüab veel enda juures hoida täiskasvanud tütart (Léa Seydoux) ja maandada äkilise loomuga Antoine’i (Vincent Cassel) ettearvamatust käitumisest tekkivaid pingeid. Filmi dramaturgilise luustiku loobki see, millised on traagilist sõnumit tooma tulnud Louis’ suhted lähedastega ja kuidas need välja mängitakse. Louis’ suhe emaga on Dolani jaoks võtmetähtsusega ning see tekitab kogu draamale raami.

Vaatajat hoiab pingul see, kas ja kuidas Louis’ suudab oma sõnumi edastada. Kas on tal südant lahkuda ja milline on see lahkumine nüüd. Oma õde, Suzanne’i (Seydoux) nägi ta viimati siis, kui neiu oli teismeliseas, nüüd on Suzanne’ist kasvanud kaunis noor naine, kellele venna juuresolek on äärmiselt vajalik. Seydoux mängib oma kiindumuse kaugel elanud venda südantmurdvaks vastamata armastuseks kadunud isa vastu, kelle tasakaalukuse on tüdruk projitseerinud Louis’le. Antoine (Cassel) on Louis’le vastandiks - ta on otsekohene, järsk, matslik ja julm. Cassel loob Antoine’i läbi mühalike repliikide, mürgiste märkuste ja vihase monoloogi. Antoine’i tegelaskujus järgib Cassel mitmete eelnevate rollide skeemi, kuid näitab end siiski ühe tänapäeva parema karakternäitlejana Prantsuse kinos. Marion Cotillard Antoine’i abikaasa Catherine’ina on malbe ja sulnis, äärmiselt tagasihoidlik koduperenaine, kes peab enda ülesandeks teenida perekonda iseennast maha surudes. Oma mehe vihasööste kannatab ta vaikides, teades, et need peagi mööduvad.

Esmakordne kohtumine Louis’ga näitab talle, et ka selles peres võib olla inimesi, kes tema närvikavale vastavad. Louis’ ja Catherine’i vahel näib tekkivat sõnatu side, taas saab Louis mingite ootuste või väljaelamata tungide projektsiooniks, oodatud päästjaks, kes peaks kuhjunud probleemid lahendama. Cotillard ületab Catherine’i tegelaskuju juures iga näitlejaga paratamatult kaasneva teatud ettekirjutatuse, näitleja enda individuaalsest karakterist tuleva määratuse. Cotillard näitab end äärmiselt paindliku näitlejana, kes suudab sobituda ja omaks võtta väga erinevaid rolle.

Dolan ja temaga mitu filmi teinud operaator André Turpin annavad pea kogu loo edasi suurte ja keskplaanide kaudu, jättes fookusse tegelaste dialoogid. Ehkki Dolan armastab efektsust ning isegi ülepakutust filmi kunstilisel viimistlemisel, on ta selle filmi juures tagasihoidlikum. Peamine tähelepanu on näitlejate mängul, tagaplaanile jääb isegi ruum, mida võrreldes näidendiga oleks saanud filmis sisulisemalt välja mängida.

"Kõigest maailmalõpp" on film sellest, kui olulised on inimesele ta pereliikmed ja kui piiratud on see aeg, mil me üksteist aidata saame. Dolan on suutnud selle sõnumi esile tuua ning see ei mattu Dolani enda isiklike probleemide alla, nagu need on jäänud tihti domineerima ta teistes filmides. Muidugi, tegemist on ka esimese filmiga, millele ta pole ise kirjutanud originaalstsenaariumi.

Filmis on kõnetav probleemistik ja väga head näitlejad, miks aga sai "Kõigest maailmalõpp" sedavõrd kõrged auhinnad Cannes’is, teavad need, kel oli võimalus tutvuda kõigi Cannes’i mulluse võistluskava filmidega.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Kultuuriministeerium annab 2012. aastast välja aunimetust kultuurisõber, millega tunnustatakse nii eraisikuid kui ka organisatsioone, kes on kultuurivaldkonda aasta jooksul rahaliselt panustanud või olnud kultuurivaldkonnale toeks tegudes.

Peep Ehasalu: väikest raha mainida on ebaeetiline

Istusin kaks aastat tagasi muusikafestivali TMW avamisel. Festivali toetajate esindajad ütlesid tervituseks mõne sõna ja jätsid lava päevakangelase päralt. Peakorraldaja oli õnnelik toetajate üle, kes võimaldavad maailma ja inimesi paremaks muuta. Kaamerad surisesid, tehti pilti. Kindlasti õnnestub meedial toetajaid näidates ka rohkem uute toetajate raha kultuuri juurde meelitada, arvasin naiivselt.

FILM
"Happy End"

Arvustus. Nüri noaga Haneke

Uus film kinos

"Õnnelik lõpp" ("Happy End")

Lavastaja: Michael Haneke

Näitlejad: Isabelle Huppert, Jean-Louis Trintignant, Mathieu Kassovitz

6,5/10

TEATER
KIRJANDUS
Leelo Tungal

Kirjanduspreemia nominent Leelo Tungal: me elame nagu kahe maailma vahel

Emakeelepäeval, 14. märtsil antakse välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus suisa kaks nominatsiooni - kogumiku "Teeleht" eest luule ning "Hallooo!" eest lasteraamatute kategoorias - pälvis kirjanik Leelo Tungal. Mari Klein tegi temaga sel puhul ka lühikese intervjuu, uurides, mida need teosed Tunglale tähendavad.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Mart Rannut

Mart Rannut: meie keelekavades pole olnud lõhna ka teoreetilistest alustest

"Keelekaval puudub teoreetiline põhi ja see on olnud kõikide strateegiate ja kavade põhiline puudus," rääkis saates Tartu ülikooli Narva Kolledzi õppejõud Mart Rannut. Põhjus on Mart Rannuti hinnangul spetsialistide puuduses, sest meil ei valmistata ette spetsialiste, kes oskaksid keele toimimist ühiskonnas juhtida.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: