Tallinnas ja Tartus linastub üks Miyazaki märgilisemaid filme - "Minu naaber Totoro" (1988), mis on üks aegumatuid linatöid kinoajaloos. Film räägib loo kahest väiksest tüdrukust ja nende isast, kes kolivad maale, kuna haiglas lamav ema vajab keskkonnavahetust – värsket õhku ja vaikust linnamürast. Tüdrukutest väiksem, nelja-aastane Mei tutvub aga kõrvalolevas metsas elava muinasjutulise vaimolendi Totoroga, kes meenutab välimuselt öökulli ja suurt pehmet mänguasja, oskab aga lennata ning sõidab vahepeal kassibussiga. Täiskasvanud neid olendeid ei näe, tunnevad vaid äkilist tuulepuhangut mööda vihisemas.

Filmi ainuke konflikt ongi see, kui Mei ära eksib ja ta õde, juba koolis käiv Satsuki, hakkab teda otsima. Selles abistavad teda ka metsavaimud. "Minu naaber Totoro“ on film äärmiselt laiale vaatajaskonnale, selles puudub igasugune vägivald ja väikese tüdruku äraeksimine on igati tavaline ning hõlpsasti mõistetav asi ka nelja-aastastele.

Miyazaki toob "Totoros“ kõige pehmemal kujul välja mure keskkonna ja loodusliku tasakaalu pärast, mida inimene ohustab. See probleem on taustaks laste ja metsavaimude sõprusele, mida suured inimesed ei pruugi enam mõista, vaid Satsuki ja Mei ema nendib, et temagi nägi väiksena sõbralikke metsavaimusid. Miyazaki näitab, et inimese ja looduse vaheline harmooniline kooselu pole võimatu.

"Totoros“ puudub vastandus selle ehedal, dramaatilisel kujul – täiskasvanute ja laste maailm ei ole konfliktis, konflikti pole ka tsivilisatsiooni ja metsavaimude vahel, selleks ei saa lugeda ka pisikeste tahma- või tolmutompude susuwataride lahkumist vanast majast pärast inimeste sissekolimist. Võib isegi öelda, et Miyazaki on lapseliku fantaasiamaailma kujutamisega ja sellest lähtudes "Totoros" ületanud ka arvukaid mängufilmitegijaid, kes samuti püüavad filmi ülesehituses lähtuda just lapse vaatepunktist.

Nii "Totoro“ kui ka sellele filmile temaatiliselt vastanduv "Howli liikuv kindlus" (2004) demonstreerivad animatsiooni võimalusi, milleni mängufilmid ei küündi, vaatamata digitehnika peadpööritavale arengule. Animatsioon loob just oma fantaasiale avatud tingliku reaalsusega vastuvõturuumi, millele mängufilmi reaalsuses ruumi pole. Mängufilmi maailm on lavastatuse ja digitaliseerituse astmele vaatamata liialt tuttav, et sinna jääks teatud juurdemõtlemise puhver.

Paralleelina võiks tuua trükitud ilukirjandusliku teksti ja piltjutustuse või graafilise romaani – kui sõnadeks ja lauseteks vormunud kirjatähed seisavad mõistete eest, millele igaüks saab leida isikliku tähenduse, siis pilt või sellesama mõiste graafiline kujutamine vähendab seda tähendusvälja.

Miyazaki maailma vaimolendid ja tegelased on välimuselt ja vormilt pehmed, huvitav on Miyazaki filmides jälgida nende tegelaste kujutusviisi - mida nurgelisem tegelane, seda enam on temas vasturääkivusi, seda negatiivsem ta ka on. Nurgelisus on Miyazaki puhul muidugi suhteline mõiste, sest näiteks kasvõi "Howli liikuva kindluse" vedelaid nõia sulaseid ei saa kuidagi nurgeliseks lugeda.

"Howlis" palju paksu pahandust tekitav ja filmi peategelase, väikese usina kübaratüdruku vanaeideks moondav Tühermaade nõid on aga lihtsalt üks volüümikas daam, kelle kõrk ilme küll midagi head ei tõota ja leebub alles siis, kui ta ise oma nõiajõu kaotab. "Howli liikuv kindlus" on üks põnevamaid Miyazaki lugudest, sarnanedes oma haardelt Oscari laureaadiga "Vaimudest viidud" (2001).

Howl on võlur, kes tõmmatakse väikeste kuningriikide vahel puhkenud sõtta, sõjalinnu kuju võttev võlur sõdib selleks, et konflikti lõpetada, astub vägivallaga vägivalla vastu, kuid konflikti lõpetab mitte vägivald vaid armastus.

"Howli liikuv kindlus" on üks Miyazaki sõjavastasemaid filme, siia kõrvale võib tuua "Porco Rosso", kus endine lennuväepiloot võitleb rahuajal õhupiraatide ja oma mineviku needusega ning Miyazaki kõige tõsisema "Tuul tõuseb" (2013), mis põhineb tõsielusündmustel Teise maailmasõja päevilt.

Juba temaatikalt pole "Howli liikuv kindlus“ kõige sobivam just kõige väiksematele vaatajatele, kuid Miyazaki suudab aursaadavalt serveerida ka kõige tõsisemaid teemasid. Samas pole "Howli liikuv kindlus" siiski sõjafilm, eelkõige on see Howli ja Sophie kohtumise ning armastuse lugu, mis lähtub elu edasiviivatest väärtustest.

Nagu "Porco Rossos“ ja "Tuules“, on siingi oluline minevikuteema – mineviku tundmine aitab välja ummikutest ja hukust. "Howli" struktuur ongi juba seetõttu keerulisem, et tõsiseid probleeme lahendatakse aja ning ruumi seaduseid eirates. Samuti on siin karakterid komplitseeritumad kui "Totoros". Selles ilmnebki filmi mitmetahulisus ning kui siia juurde lisada Miyazaki maailma fantastiline detailirohkus ja viimistletus, on kinoelamus tagatud.