Filmi algus on intrigeeriv - mööda Pariisi tänavaid ja metroojaamu liigub kamp noori, nad justkui poleks omavahel üldse tuttavad, kui välja arvata mõni juhuslik kontakt või ühine lühike teeots. Nende kulgemisel on aga hoomata teatud kindlat sihipärasust, nad tegutsevad kiirelt, organiseeritult ja otsustuskindlalt, vastandudes tavalisele kuvandile läänemaailmas jõude olevatest sotsiaalselt kindlustatud noortest. Nende harjumuspäratu eneseteadlikkus teeb ärevaks, kõige selgem ohu märk ilmub nii kümne minuti möödudes, kui üks neist kontrollib vöö vahel olevat püstolit.

Bonello portreteerib põlvkonda, kes on üles kasvanud turvalises heaoluühiskonnas, need on nn esimese maailma lapsed, mitte põgenikud ega pagulaste järeltulijad, noored, kel on oma kindlustatud koht ühiskonnas, kuid kes sellega ei rahuldu või ei suuda seda ära tunda. Bonello näitab ka põhjus, mis on sessamas suletuses ja enesekeskses väikekodanlikus kapseldumises, mida heaoluühiskond võimaldab. Miski ei kohusta sind suhestuma maailma asjadega, miski ei kohusta mõtlema ega vastutama oma tegude tagajärgede eest, samas need noored soovivad suhestuda ning loovad omavahelise vastutusringi.

Bertrand Bonello "Nocturama" Allikas: Kaader filmist

Tekib omaette väike kollektiiv, mis ei ole sedavõrd represseeriv kui noorte iseolemisele vastanduv, neid korrale kutsuv ühiskond. Kambavaim eeldab ka karismaatilist liidrit, tal peab olema oma kontseptsioon kamba tegutsemiseks ja ta annab edasi ka juba isiksustatud maailmapilti, eelnevalt filtreeritud ja töödeldud informatsiooni. See info peab kinnitama kambaliikmete veendumusi ja aitama rahuldada nende soove või ihasid. “Nocturamas” on see kõik olemas, kuid äärmiselt visandlikult.

Bonello "Nocturama" noorte peamine probleem paistab olevat igavus, nende käsutuses oleva aja organiseerimatus, mille ületamist filmis vaid vilksamisi esineva Gregi koostatud rühmitus pakub. Noored igavlevad ja ihalevad selle maailma sära - disainirõivaid, ehteid, telereid ja kõlareid, ning muidugi ka seda, et neid märgataks. Nad soovivad astuda ellu pauguga, ilutulestikuga, teha midagi sellist, mida keegi varem pole teinud. Teha revolutsiooni, mis lööks selle maailma korraks jalult, ehmataks.

1960. aastate idealismist on 21. sajandi teise kümnendi noored aga kaugel - rohkem kui oma vaadetes veendunud revolutsionääre meenutavad "Nocturama" tegelased Bling Ringi gängi, kes Californias rikaste kodudesse sisse murdsid, et staaride kodudes nende riietes ringi käia. 2013. aastal tegi Bling Ringi gängist samanimelise filmi Sofia Coppola. Bonello näib justkui olevat Bling Ringist tõukunud, kuid ta on arendanud jõude elavate keskklassi võsukeste teemat veidi edasi, lisades siia islamiäärmuslusega kaasnenud radikaliseerumise ja sellega seotud hirmuteod.

Samas pole Bonello filmis veenvat põhjendust sellele, miks sooritavad "Nocturama" noored ühe lukskaubamaja vallutamise asemel terrorirünnaku.

Vaatamata sisulisele nõrkusele puudutas Bonello valusat protsessi Prantsuse ühiskonnas - film oli alles järeltöötluses, kui Pariisi tabasid 2015. aasta novembris ohvriterohked terrorirünnakud, seetõttu otsustati ka ära jäta selle plaanitud esmaesitlus mullusel Cannes’i filmifestivalil ning muutus ka filmi nimi - esialgsest "Pariis on pidu" sai neutraalsem ja melanhoolsem "Nocturama" (samas on filmi venekeelne pealkiri püsinud mingil põhjusel muutumatuna).

Bertrand Bonello "Nocturama" Allikas: Kaader filmist

Juba avakaadritest jälitab "Nocturamat" teatud konstrueerituse, kunstliku moodustise maik, samas kui "Bling Ringil" see puudus. Tegelaste motiveeritust võib vaid aimata, ehitades selle ümber sotsiaalse raamistiku iseenda parema äranägemise kohaselt. Bonello viib oma tegelased ummikusse, millest saab välja vaid veelgi drastilisemate meetmetega. Ehk siis - vägivald tekitab vaid uut vägivalda ning tundlikuks muutunud hapras heaoluühiskonnas võib võimude reageering sellistele üleastumistele olla ettearvamatu.

Enamik filmist möödubki seitsme terroritee valinud noore keskel, keegi neist ei tõuse väga meeldejäävalt esile ja režissöör ongi hajutanud fookust, püüdes luua grupipilti, mida lõpuks ei ühenda midagi muud, kui tekkinud suluseisust välja pääsemise soov. Välismaailm tungib nende helgesse olelusse tumeda ja fataalse politseijõuna ning ohutute möödakäijate kaudu, kes samuti elavad omas mullis, oodates alateadlikult selle lõhkemist.

"Nocturama" kestab üle kahe tunni, sama saaks edasi anda ka lühema ajakuluga, seda enam, et kaubamajas redutavate noorte karakterite avamisele kuluv aeg end eriti ei õigusta.

Bertrand Bonello linateos on hoiatav näpuviibutus neile, kes Baden Meinhofi vaimus üritavad kõigutada kapitalistliku ühiskonna väärtuspõhimõtteid või kes on võlutud enesehävitusliku ideoloogiaga äärmusliikumistest. “Nocturama” noortes võib ära tunda neid, kes kodunt põgenevad, et liituda ISISega ja ka neid, kes Tallinna tänavatel "pronksiööl" margiriiete saamiseks vaateaknaid lõhkusid.

Noored on samasugused igasuguses ühiskonnas, erinevus ongi selles, mil määral ja kuidas neile tähelepanu pööratakse. Sestap sobiks "Nocturama" gümnaasiumiastme filmiprogrammi, iseasi, kuivõrd on Bonello traditsiooniline pildikeel vastuvõetav tänapäeva keskmisele noorele vaatajale, kes on harjunud hoopis ägedama ja kiirema tempoga.