JAFFi avafilmi, Cannes’is žürii eriauhinna saanud linateost "Punane kilpkonn" on võimalik näha veel eelolevatel päevadel kinodes Artis ja Cinamon. Animafilm on valminud Prantsuse, Belgia ja Jaapani koostöös, kusjuures filmi keskkond on kujundatud legendaarse Ghibli stuudio kunstnike poolt, kelle käe all on valminud ka valdav osa Hayao Miyazaki animeid. See on muuseas ka esimene välismaine kaastootmisprojekt Miyazaki stuudiole.

"Punane kilpkonn" on südamlik, üpris laiale vaatajaskonnale koolieast alates sobiv lugu üksikule troopilisele saarele sattunud merehädalisest, kes leiab seal endale müütilise elukaaslase. Hollandi animaator Michael Dudok de Wit seab oma esimeses täispikas animatsioonis inimese vastakuti loodusega, näidates, et ilmselget füüsilist allajäämist on võimalik ületada läbi kohanemise ja üksteisega arvestamise.

Ehk "Punane kilpkonn" on lugu nii keskkonnahoiust kui ka perekonnast, kuid eelkõige räägib film unistustest, kutsudes üles mitte kunagi neist loobuma. Tegu on film-muinasjutuga, selle ülesehituses võib ära tunda mõjutusi iidsetest rahvajuttudest, kus loomad muutuvad inimesteks või vastupidi ja kus imed võivad päästa, kui inimene on seda väärt.

Tegelased ei räägi filmi jooksul sõnagi, justkui viidates keele-eelsele ajale, mütoloogilisele puhtusele ja rikkumatusele. Üksiku saare kaldale uhutud mees teebki omamoodi läbi puhastumisrituaali, hiidkilpkonn ei lase tal saarelt lahkuda, sest võib-olla just temast peaks alguse saama uus, senisest parem inimkond. Sellega vihjaks Dudok de Wit justkui inimesest ja loodusest suuremale masterplaanile, mis taastoodab elu läbi puhastavate kataklüsmide. "Punane kilpkonn" küsib suuri küsimusi ja pakub meeldejäävat vaatemängu, näidates taas traditsioonilise joonisfilmi mõjujõudu digitaalse meelelahutuse ajastul.

JAFFi raames on võimalik ära vaadata ka Mamoru Oshii legendaarse küborgdraama "Hing kestas" ("Ghost in the Shell") ehk ekslikult tõlgitud “Hing anumas” kaht algupärast filmi, mille esimese osa Hollywoodi mugandust võib praegu näha ka kinolevis. JAFFil linastub küll filmi "Ghost in the Shell" esimese, 1995. aasta linaloo digitöötlus (2008), kus joonisfilm on kohati asendatud arvutianimatsiooniga.

Tuleb tõdeda, et algupärandiga võrreldes on arvutiga töödeldud stseenid pigem kehvemad, sest ruumilisuse lisamine ja filmi elementide töötlemine annab küll äratuntava tehnoloogilise puudutuse, kuid see tuleb algupärase õhustiku kaotamise hinnaga, mis ongi peidus joonise üheplaanilisuses. Steven Spielbergi Dreamworksi toodetud kolmedimensiooniline "Hing anumas" on seega selle filmi degradatsiooni lõppfaas.

JAFF näitab aga ka Mamoru Oshii "Ghost in the Shelli" teist filmi alapealkirjaga "Süütus" (2004), mis valmiski juba digitehnikas ja mõjub seetõttu ka kunstiliselt terviklikult. Ehkki see on eelkõige järjefilm "Ghost in the Shelli" esimesele filmile, on ta teatud reservatsioonidega vaadatav ka esimest nägemata.

JAFFil linastub ka Takashi Miike värske ulmepõnevik "Terra Formars" (2016), mis võiks kuuluda ka Haapsalu festivali kavasse.

HÕFF toob siia aga valiku eelmisel aastal auhinnatud õudus- ja fantaasiafilmidest. Kavas on näiteks sellised filmid nagu mitmetel festivalidel kiidetud Julia Ducournau "Toorelt" ("Raw"), Lucile Hadzilalovici "Evolutsioon" ("Evolution") või muusikamaailmas tuntud Flying Lotuse esimene mängufilm "Kuso".

Valik osutab sellele, et žanrifilmina on õudus- ja fantaasia üha enam sisenemas festivalifilmide peavoolu, teiselt poolt näitab Ducournau ja Hadzilalovici filmide edu ka peavoolufilmide kujundikeele karmistumist. Muidugi on nende filmide saamine Haapsalu festivali kavva ka omamoodi töövõit festivali korraldajatele ning näitab filmipeo taset.

HÕFFi kavas olevatest vanematest filmidest tuleks esile tõsta Elem Klimovi halastamatut sõjaportreteeringut "Mine ja vaata" (1985), mis mõjub šokeerivalt ka tänapäeva standardite järgi.

Flying Lotuse “Kuso” on fantaasiafilm selle žanri ehedaimal ehk defineerimatumal kujul. Film püüab rikkuda kõiki hea maitse reegleid, muutes jõleduse ja vulgaarsuse groteskiks ning tehes inimese madalaimatest instinktidest ekraanilugude peategelased. Pöörases lavastuses segunevad arvuti- ja lõikeanimatsioon mängufilmiga, kummalistes lugudes kohtuvad kehavedelikud, väärarengud ja fantaasiaolendid. Kogu see fantastiline anarhia on aga hoolsalt läbi komponeeritud, muusikaline saade toetab visuaali.

Jazzis ja hiphopis uue lehekülje pööranud Flying Lotusele ongi "Kuso" isiklikuks visuaalseks väljundiks, kus ta saab kaugemale minna senistest muusikavideote lühivormidest. Soovi korral võib seda nimetada ka aasta videoalbumiks nagu seda tegid eelmisel aastal Beyonce’ , Frank Ocean ja Nick Cave. "Kuso" on eelkõige mäng visuaaliga, kindlaid žanre ei maksakski siit otsida ja "fantaasia" on vist ainuke sobiv üldistus sellele antifilmile. Hea ja halva maitse piiril olevad lood-tegelased on teemad ning noodid Flying Lotuse partituuril, mille muusikalist võtit on peaaegu võimatu määrata. "Kuso" tugevus on selle pildilise ja helilise poole lahutamatuses ning ohjeldamatus fantaasiarikkuses.

Intrigeerivaid filme ja ootamatuid valikuid on Haapsalu festivalil veelgi, nii näiteks linastub Baltimaade suurimal õudus- ja fantaasiafilmide festivalil ka Mati Põldre 1984. aastal valminud koguperefilm "Kevad südames".