Takashi Miike: tegelikult olen üsna laisk inimene, kõige rohkem meeldib mulle magada ({{commentsTotal}})

Takashi Miike
Takashi Miike Autor/allikas: Miguel Bueno

Tristan Priimägi tegi Sirbis intervjuu legendaarse Jaapani filmitegija Takashi Miikega, kelle viimane film "Esimene armastus" sai Cannes'i filmifestivalil positiivset tagasisidet. Film jõuab sel aastal ka Pimedate Ööde filmifestivalile.

Jaapani filmitegija Takashi Miike on 1990. aastatest peale ajanud oma filmidega segadusse nii kriitikud kui ka vaatajad, eriti mõlema leeri konservatiivsema tiiva. Miike liialdab oma filmides sedavõrd, et kõik hakkab mõjuma karikatuurina: tegelased, süžeeliinid, ka ultravägivald.

Miike on suutnud oma karjääri jooksul lavastada nüüdseks juba üle saja täispika filmi, mis on erakordne isegi odavfilmide puhul. Ta katsetab väga erinevate žanridega, aga tema maailm on tihtipeale kriminaalne, groteskne ja ülimalt sarkastiline. See on isegi eksistentsialistlik, sest inimolendi saatusel pole erilist kaalu ja sageli kaitsevad tema kangelased mõnd seisukohta ilma mingigi lootuseta võitjaks jääda.

Miike on oma hoogu veidi pidurdanud ega tee enam kuut filmi aastas, nagu tal oli kombeks aastatuhandevahetuse paiku, aga kunstiliselt on ta tippvormis. Seda näitab ka tänavu Cannes'is linastunud "Esimene armastus"1, kus ta on ette võtnud hulga krimižanri klišeesid (yakuza, prostitutsioon, korrumpeerunud politsei ja kott narkootikumidega) ja väänab neid nii, et iga stseen on nagu eraldi meistriteos, rääkimata miikelikest jokkeritest pakis, nagu animastseenid jms.

"Esimest armastust" näidati suvel ka Neuchâteli fantaasiafilmide festivalil Šveitsis, kus Takashi Miike nõustus vastama ka Sirbi arupärimisele.

Kas olete teadlik võrgulehel Asian Movie Pulse läbi viidavast üritusest, Takashi Miike projektist, millega on võetud eesmärgiks arvustada iga viimast kui üht teie filmi, mida on praeguse seisuga kokku 102.

Esimest korda kuulen sellest. (Kerib huviga võrgulehte, ümahtab aeg-ajalt ja klikib linkidel.)

Mis te sellest arvate?

Ma olen väga rõõmus, et selline asi on olemas.

Kas loete sageli, mida teie filmide kohta kirjutatakse?

Mitte eriti. Kui juhtun nägema, siis loen, aga eraldi välja ei otsi.

Eks see Miike projekt ole sündinud inspireerituna ühest teile kõige iseloomulikumast joonest, milleks on produktiivsus. Kuidas te suudate sellist filmide tegemise tempot hoida?

Ma pole otseselt võtnud eesmärgiks toota palju filme või mõelnud, et filmide arvul on mingit tähtsust. Kuidagi on nii läinud, et Jaapani filmimaastikul on minu tehtud filme tõesti palju. Muidugi suhteliselt ja võrdluses teistega. Olen küll teinud teistega võrreldes rohkem filme, kuid tunnen, et võiksin neid teha veel ja veel. Kuna, nagu ma ütlesin, ei ole minu otsene eesmärk teha filme võimalikult suurel hulgal, siis ei näe ma selle nimel vaeva. Tegelikult olen ma üsna laisk inimene ja kõige rohkem meeldib mulle magada.

Kas olete kõigi oma filmidega emotsionaalselt ühevõrra seotud? On ju teie filmid žanrilt väga erinevad.

Olen ikka seotud kõigiga, olgu see komöödia või yakuza-film … Kui projekt on valmis, siis ilmneb ka žanr. Minu seisukoht tegijana on see, et sellised tunded nagu rõõm või kurbus on yakuza'l ja teistel inimestel ühesugused – filmide teemad ei olegi nii erinevad. Ajastu võib küll erineda. Iga filmi tegemiseks on vaja sama palju energiat, aga ise ma ei pea filmi energiat panema, pigem saan filmi tegelasi luues hoopis ise sellest energiat. Iga filmi puhul on selles mõttes olukord sama.

Olete nende põhitunnete kandjaks väga tihti valinud just jaapani gängsterid yakuza'd, kes annavad teie filmograafias tugevalt tooni. Miks see nii on ja kas olete nendega ka ise kokku puutunud? Kas nad teavad teie filme? Minu meelest olete paljudes oma filmides neid inimlikustanud.

Muidugi ei tunne ma palju selliseid inimesi. Kui teed yakuza'test filmi, kuuled igasuguseid lugusid. Mõnes linnas filmimiseks tuleb ka sellest kohalikele yakuza'tele teada anda, muidu võib tekkida probleem. Sellised on kord juba reeglid. Selles mõttes on mul küll yakuza'test tuttavaid, kuid ma ei esita neile ajakirjanikuna küsimusi ega uuri nende elu kohta otseselt neilt endalt. Seda seetõttu, et ma ise ei suudaks nende kombel elada. Nad on pigem justkui ulmevaldkonnast: ütlevad kõike, mis pähe tuleb, kui miskit ei meeldi, siis kasutavad jõudu. Yakuza-filmid on minu meelest ulmefilmid. Ma arvan, et kui mu filme vaatavad ulmesõpradest yakuza'd, siis neile kindlasti meeldib.2

Te olete teinud ka päris palju mangade ekraniseeringuid ja minu arvates isegi taaselustanud selle allžanri nii mitmeski mõttes. Mis teid mangade juures intrigeerib?

Mangasid on loodud väga palju ning neis on erilist jõudu. Minu põlvkond oli esimene mangakultuuri tarbija. Lastena lõbustasime end nendega ise. Mõned tollal alguse saanud stiilid kestavad siiamaani. Mulle on manga justkui lapsepõlve sümbol, aga see ei ole mingi väga erilise tähendusega asi, vaid igapäevane ja loomulik nagu õhk, mida ma hingan. On tõsimeelseid fänne, kellele ei meeldi, et mangadest filme tehakse. Nende arvates peavad mangad jääma mangadeks. Mina tunnen, et ka tänapäeva mangades voolab n-ö lapsepõlve kangelaste veri. Nii saan justkui lapsepõlve tagasi minna. Ja lapsel on ju tore panna lemmiktegelased mängima oma stsenaariumi järgi. Nii et manga ongi mulle selline maailm, kus saab lapsemeelselt mängida ning end sinna justkui kaotada, kuigi see on loomulikult samal ajal minu töö.

Varem polnud filmi tehes võimalik kasutada arvuteid, nüüd on kas või nendes mangafilmides lihtsam kasutada igasuguseid efekte. Kas filmide tootmine on teie arvates praegu lihtsam, eriti teie filmide ja stiili puhul?

Öeldakse, et tänapäeval saab kõike teoks teha, ja eks ka meie arvame seda, aga tegelikult päris nii ei ole. Filmid on efektsemad ning neid on lihtsam teha, kuid on need seetõttu ka huvitavamad? Tegelikult ei ole varasema ajaga võrreldes eriti midagi muutunud. Isegi kui digitaalsed eriefektid ära kaoksid, jääksid filmid ikka samaks. Tehnoloogia on küll edasi arenenud ja sellega seoses saab keerukad kohad tulemuslikumalt teoks teha, kuid selle tõttu kulutatakse ka filmi tegemisele rohkem aega. Ma arvan, et tehnoloogia ei peaks enam edasi arenema, aitab küll.

Mulle meenus üks teie mangafilm, mis mulle väga meeldib, nimelt "Nagu jumalad soovivad"3 ja sellega seoses ka teie film "Izo" (2004), samuti üks mu lemmikuid. Sain aru, et mind vist tõmbab teie filmides jumala poole, sest mõlemas on tegemist jumala teemaga, kõrgemate olenditega. Milline koht on jumalal Takashi Miike maailmas?

Kuidas nüüd öelda, jaapanlastel ei ole oma kindlat usku või kindlaid jumalusi, kellesse usutakse. Muidugi on ka selliseid, kellel need on, kuid enamasti see siiski nii ei ole. Ka mulle pole vanemad midagi niisugust edasi andnud. Jaapanis peetakse tihti pulmad shintō jumaluste ees ning matused budistliku kombe järgi. See on tavaline, kuid miks …?4 Seetõttu on minu meelest jumal kui selline pigem midagi õhustikus, maailmas üldiselt, kosmoses. Kui jaapanlase moodi väljenduda, siis miski, mis kuskil millegi sees sellele hinge annab.

Üks teie kunstilise eneseväljenduse erijooni on kindlasti liialdus: lähete alati üle piiri ja rikute sellega tihtipeale ka tabusid. Millest tuleneb vajadus pigem ärritada kui meeldida? Kas kunst peab teie arvates olema loomult transgressiivne?

Ma usun, et lähenemine stsenaariumile ja filmitegemise põhiprintsiibid riigiti märkimisväärselt ei erine. Stsenaariumi puhul tulevad mängu nii investorid, hetke­trendid kui ka näitlejate uhkus jne. Produtseeriva poole ning stsenaariumi vahel otsitakse tasakaalu ning kui see on leitud, üritatakse luua midagi huvitavat. Filmi tehes kiputakse sinna tasakaalu võrku kinni jääma. See on nagu mingi ettemääratud trajektoori järgimine ning mulle see üldse ei meeldi, see tekitab minus ebamugavust. Justkui oleks tegelikult tahetud väljendada seda ja toda, aga mitmete faktorite tõttu peatuti sammuke enne kohalejõudmist. Selliste stseenide puhul on võimalik tunnetada nende tegelikku olemust ja mul on tohutu tahtmine lõpuni välja jõuda.

Mulle meeldib väga, et olete loobunud avalikult autoripositsioonist ja ütlete, et olete tööline, mitte kunstnik, ja et režissöör võib olla igaüks. Sellele vaatamata on teist saanud viimasel ajal kas või Cannes'i filmifestivali püsikunde – ja seal juhib sündmusi pigem egotsentrism. Kuidas te selle konfliktiga toime tulete?

Jaapanis on ka Cannes'il selline maine. Eks ole tõsi, et Cannes'is osalemisega kaasneb meediakajastus ning teadlikkuse tõus. Ma ei tee filme selle mõttega, et need sinna saata, aga millegipärast juhtub ikka nii, et Cannes'i valitakse asjad, mis minu meelest üldse sellega ei passi. Kui mind mingi filmiga sinna kutsutakse, siis mõtlen tihtipeale, kas tõesti see on okei. Ja siis, kui lähengi, öeldakse tihtipeale, et ega mu film Cannes'i festivalile ei sobi. Ma ju ise ei tahtnudki minna – mind kutsuti!

Mida arvaks teie filmidest Shohei Imamura?5

Ega ta neist hästi aru ei saaks, aga vahest tunduksid need talle huvitavad.

Tõlkinud Liisa Berezkin

1 "Hatsukoi", Takashi Miike, 2019.

2 Jaapani ühiskonnas on väga kindel hierarhia ning võib kohata väga stereotüüpset mõtlemist ja käitumist. Ühiskonna eri kihid ja grupid on mõnes mõttes nagu eraldi kapslites ning nii on tekkinud ka mõned tabud, nt Jaapani maffia yakuza. Kuigi on juhtunud, et yakuza grupid aitavad kohalikke hädaolukorras ning hoiavad oma piirkondi, on siiski tegemist äärmiselt negatiivse nähtusega. Selle maailmaga kokkupuudet ning sellest huvitumist tolereeritakse ainult filmides, mis ongi enamikule jaapanlastest justkui fantaasiamaailm. Yakuza'tega seostumine on äärmiselt taunitav isegi juhul, kui inimene otseselt nende hulka ei kuulu. Yakuza'd on olnud alati tätoveeritud, mistõttu on tabu mis tahes tätoveering. Sellega ei lasta kuumaveebasseini ega sauna, isegi kui tegemist on näiteks ameeriklanna pisikese lilletätoveeringuga. Viimasel ajal on tulnud küll turistide tõttu karmidest reeglitest loobuda, kuid enamik vanemaid jaapanlasi kohkub tätoveeringuid nähes. Ükski avaliku elu tegelane ei saa endale lubada kas või spekulatiivset seotust yakuza'te ja nende tegevusega, isegi kui intervjuu ilmub välismaa ajalehes (L. B.).

3 "Kamisama no iu tôri", Takashi Miike, 2014.

4 Üle kogu Jaapani oli levinud šintoism, mille kohaselt tegutsevad inimeste maailmaga seotult sajad-tuhanded kamid ehk jumalused. Kami võib olla nii mõnes looduslikus esemes peidus vaim või ja ammu lahkunud pereliikme hing. Tähtsaimad kamid koonduvad Jaapani saarte loomislooga seotud mütoloogiasse, mille tipus on päikesejumalanna Amaterasu, legendide kohaselt kõigi Jaapani keisrite esiema. Hiina traditsiooni budism tuli Jaapanisse Koreast umbes VI sajandil. Budism ja šintoism ei sattunud otsesesse vastuollu, vastupidi. Kamid said tänu budismile valgustatud ja aitasid seega ka jaapanlastel selleni jõuda. Budistliku templi alal võib tänapäevani näha pisemaid šintoismi pühamuid. Kuna budism ja šintoism ei ole karmilt monoteistlikud, sai filosoofiline koostöö võimalikuks. Alles parempoolse imperialismi tõusuteel XIX sajandi lõpus hakati šintoismi vägivaldselt budismist eraldama ja selle iseseisvust rõhutama. (L. B.)

5 Shohei Imamura on ainus jaapani filmilavastaja, kellel on õnnestunud võita Cannes'i peaauhind Kuldne Palmioks kahel korral. Imamura oli Miike õppejõud ja mentor Yokohama filmikoolis ning Miike osales esimest korda filmitegemises just Imamura filmis "Zegen" (1987) režissööri assistendina.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: