Tõnu Karjatse reisikiri: Rotterdami filmifestival otsib uut hingamist
Festivalil on uus juht ja julge filmivalik, Eesti filme sel aastal kavast ei leia.
Rotterdami Filmifestivali, mis toimub juba 45. aastat, juhib sellest aastast filmiprodutsent Bero Beyer, kes on juhtumisi täpselt sama vana kui festival isegi. Beyer tuntuim produtsenditöö on ka PÖFFIl linastunud "Kohe paradiisi” (Hany Abu-Assad, 2005), mida Hollywoodi kriitikud hindasid toona parima rahvusvahelise filmina Kuldgloobuse vääriliseks. Beyer on olnud ka Hollandi Filmi Sihtasutuse nõunik ja kuulub Euroopa Filmiakadeemia liikmeskonda. Temalt oodatakse palju, sest viimase viie aastaga on festivalil langenud külastajate arv ja väidetavalt on langenud ka festivalile antavate filmide tase. Põhjuseid võib olla mitmeid – digikino ja VOD jõuline levik ning uute festivalide esilekerkimine. Samas on Rotterdamil oma kindel suund uuendusliku ja julge kino esiletoojana ning linnal ja selle kinoteatritel ainulaadne õhustik festivalipaigana. Beyer on lubanud muutusi ja tänavuses programmis on neid ka märgata: näiteks on festivali võitsluskavas seekord Hubert Balsi Fondi toetusel valminud filmide kõrval ka teisi ning arenevate riikide kineastide tööd on võistluses kõrvuti USA sõltumatute tegijate filmidega.
Eesti filme seekord Rotterdamis pole, ehkki meilt neid esitati – võib arvata, et meie eelmise aasta filmisaagist ei hakanud programmikoostajatele silma midagi sellist, mis võinuks uuenevat festivali kuidagi üllatada. Mitte vähem oluline pole see, milliseid festivale eelistavad Eesti produtsendid ja kuhu nad oma filme esitavad. Soome on muuseas Rotterdamis jätkuvalt esil – nii filmide kui muusikutega, sest RIFF ei piirdu ainult filmide näitamisega – toimuvad filmidega seonduvad kontserdid ja kunstiprojektid.
Rotterdami programm koosneb, nagu tavaks, kompromissitu ja julge pildikeele ning lähenemisega linatöödest, samas on esindatud ka laiema tarbe kaup, mis tuleb hiljem ka kinolevisse. Rotterdamis võib uhkust tunda meie filmilevitajate ja ka PÖFFi üle, sest uhke on öelda Miguel Gomesi "Araabia ööde” triloogia kohta, et see juba jooksis meil kinolevis või kiita kolleegidele Aleksander Sokurovi "Francofoniat”, poetades juurde, et nägin seda Tallinnas.
Teisest küljest on kahju, et Tallinna ei jõua selliste filmitegijate nagu näiteks Pere Portabella või Adachi Masao tööd, kes on tänavu Rotterdamis filmilegendidena fookuses. Portabella ja Masao on eksperimentaalsed filmitegijad ja poliitilised aktivistid. Portabella on siiani Hispaania senati liige, Masao aga olnud Jaapani võimude poolt tagakiusatud ja pidanud isegi Saksa DVs luureagendi ametit. Mõlema tegija filmid väljendavad kauni pealispinna all pulbitsevat mässu – kaunis pealispind on siinjuures riiklik filmitööstus, mis peab silmas eelkõige laiemat vaatajaskonda ja väldib poliitiliselt teravaid või moraalselt väljakutsuvaid teemasid.
Masao Adachio tegi uue filmi pärast 30-aastast pausi, teine Jaapani kino legendaarne nimi Takashi Ishii esitleb Rotterdamis aga järge 20 aasta tagusele hitile "Gonin”. "Gonin Saga” jätkab peaaegu sealt, kus 1995. aasta film lõppes, ehkki selleks oli pea kõigi tegelaste surm. Tegemist on yakuza-žanrifilmiga, millele vanameister on vinti tugevalt peale keeranud. Kui "Gonin” oli tõsiseltvõetav draama, siis "Gonin Saga” kaldub isegi groteski, meenutades kohati Takashi Miike stiilimänge. Kättemaksust ja võimujanust ajendatud tegelased on äärmiselt visa hingega ja Ishii pikendab seda mängu äärmuseni. Äratuntav on filmis Ishii kui endise mangajoonistaja pildiloogika, see ilmneb kadreeringutes, kaameranurkades, fraasides. Mis võib olla veel yakuza-romantilisem kui noored vihased mehed suitsevate püstolitorudega õitemere ja paduvihma keskel. "Gonin Saga” linastub Rotterdamis Jaapani neo-noir-alakavas.
Programmi koostaja Tony Rayns ongi soovinud välja tuua filme, mis ei korda klassikalist noir-žanri, kuid tõukuvad sellest ja omavad sellele sarnaseid jooni. Raynsi sõnul on noir’is teatud tundlikkus, plahvatusohtlikkus, tegelaste asumine psühholoogilise kuristiku serval ja see ilmneb hästi just yakuza žanris. Kuid ka see žanr on muutumas, nagu seda näitab Takashi Ishii film.
Toimetaja: Joel Sarv