Et lõpetada käesolev ülevaade positiivsel noodil, alustame n-ö põhjast ja kõnetame kõigepealt miinuspooli. Sarnaselt eelmisele aastale üllatas ka tänavune festival suure hulga keskpäraste trillerite ja õuduse asemel pigem lollusele kalduvate linateostega. Üsna ettearvatav ja ebausutavate karakteritega täidetud Hispaania krimidraama "Nähtamatu külaline", hea näitlejatööga, ent Austraalia survival-horrori klassiku "Wolf Creek" kandadest kaugele maha jääv "Tappev maa" ja loodetult naljakas, ent oodatult ebaintrigeeriv Jaapani kaijū-film "Koletis nimega Mono" – kõik filmid, mille teistkordne vaatamine oleks pigem piin.

Samas, kui antaks valida, kas vaadata veel kolm korda kõiki nimetatud filme või vaadata veel ühe korra väikeses saalis linastunud muusik-režissööri Flying Lotuse film-muusikavideot "Kuso", siis valiks siinkirjutaja kõhklematult esimese variandi. Siinkohal tuleb mainida, et kohutavaks ei osutunud mitte "Kuso" kurikuulsad mäda-, kasvaja-, peenise-, ekskremendi- ja pärakukrevetistseenid, vaid üleüldine seosetus ning nii stoori kui hea huumori absoluutne puudumine.

Keskmistele ja natukene ülalpoolsetele astmetele jäid avafilm "Väikesed kuritööd" (Evan Katzi eelmine täispikk film "Kallis lõbu" hiilgas oma originaalsusega väga palju enam), Prantsusmaa-Belgia "Toorelt" (kenasti lahti hargnev ja inimkarnivooridest tudengite värske lemmikfilm) ning 16 aastat kadunud olnud ja teleteatri kategooriasse kalduv "Džunglilõks" (mille kohta ütles keegi tabavalt "Twin Peaks on acid and in a jungle").

Festivali parimaks kogemuseks osutus mõnevõrra ootamatult Uganda kinokunst. 2016. aastal väidetavalt 65-dollarilise eelarvega valminud märulifilm näitas täiuslikult koha kätte kõikidele tänavusel HÕFFil publikuni jõudnud filmidele. Nähtud nn "Ugandan supa action!!" kujutas endast Subaru mudelautode, hirmkoleda arvutigraafika, professionaalse amatörismini lihvitud näitlejatööde, kõikvõimalike Hollywoodi märulikangelaste (ja Bill Murray) name-droppimis´e ning filmile laivis kaasaelava ja šedöövri geniaalse süžeega kurssi viiva jutustaja mesimagusat mikstuuri, mis pole mitte lihtsalt ennenägematu, vaid lausa revolutsiooniline. Kulla HÕFFi korraldustoimkond, kui õudusfilmižanrist viimaste aastate eeskujul kaugeneda, siis just SEE on film, millesuguseid peaks teie suurepärase festivali kavas rohkem olema.

Méliès´i lühifilmide võistlusprogrammil oli silmapaistvaid lühikaid kaks: "Tunnel" (kena düstoopiline nägemus tulevikuühiskonnast, aga üht konkreetset sõnumit kandev silt oleks võinud ilmuda filmi lõpus) ning soomlaste "Pagana jänesed" ("Soome-naljakas" satanismihuumor, mis on oivaliselt taevalik).

Ja läbi ta sai. Meelde jäi väide paljude HÕFFil kohatud inimeste pudrumulkudest: "Ma pole veel ühtegi õudset filmi näinud!", mis võib küll tunduda taevaliku sõnumina kõikidele pastoritele, aga võiks mõjuda pigem sõbralikult torkava utsitusena ilusa festivali väsimatutele veduritele. Carry on then!