"Logan" tekitab elevust ja rõõmu nendes, kes on koomiksifännid, kes on kursis varasemate X-meeste filmide ja Wolverinega. Kui sa nende hulka ei kuulu, kuid märulid on sulle üldjoontes mokkamööda, siis on see film su jaoks ikkagi päris mõnus ajaviide. Aga kui eelistad pigem Euroopa kino ja kunstfilme, siis hoia eemale. See on žanrifilm ja pigem fännifilm.

Mulle üldiselt meeldivad märulid, kuid ma pole noorena olnud kuigi innukas koomiksifänn, ma olin pigem luulelemb boheem, kuigi salaja vaatasin ka "Star Treki". Filmi vaatamas käisin aga sellisel seansil, kus saalis oli mitmeidki tulihingelisi X-meeste fänne ja nemad lausa huilgasid mitmegi stseeni peale. Mulle tundus kohati mõnevõrra igav, sest ega stsenaarium iseenesest midagi väga uut ega üllatavat paku ning film ise pole ka selline, et saaks hõisata, et nüüd kõik kinno, ka need, kes harilikult märuleid ei vaata.

See on tavaline superkangelase film, mis piire väga ei ületa ja mittemäruliinimesi selle žanri juurde ei too. Küll aga on selles filmis vunki sees ikka piisavalt, et väärib kinoskäiku. Ka on siin mõnus draamaliin, 90-aastase sureva superkangelase Charlesi (Patrick Stewarti kehastuses) ja nooremate superkangelaste vahel.

Viimasel ajal on mu meelest üldse rohkelt selliseid filme, kus superkangelased on vanaks jäänud, elust kõrvale tõmbunud, end maha kandnud, pensile läinud, sent surmale võlgu vms, ja siis filmides nad sooritavad oma taastuleku või luigelaulu. Ma oma lapsepõlvest selliseid filme väga ei mäleta, siis ikka olid täiselujõus Superman ja Batman täies hoos ja mingid pensionäridest supervanakesed eriti mingeid elutarkusi ei pildunud, kuskilt ei paistnud näiteks kibestunud Draculat või lörriläinud eluga Terasmeest. Mulle iseenesest see trend väga meeldib, et vananenud näitlejad, kes on meie, umbes 40-aastaste nooruses superkangelasi mänginud, nüüd ikka jälle kinoekraanile tuuakse ja me saame neid värsketes filmides näha. Loodetavasti toovad ka tänased lapsed oma tänased superkangelased tulevikus ekraanile, oleks muhe küll.

Patrick Stewart (kaader filmist)

Aga ma kaldun teemast kõrvale, seda tingis ilmselt näitleja Patrick Stewart, keda oli filmis väga südantsoojendav näha. Minu jaoks sai ta tuntuks teleseriaalist "Star Trek", kus ta oli kapten Jean-Luc Picard (mitte sellest kõige varasemast, tema oli Uus Generatsioon, 1987. aastast alates), hiljemgi on ta pigem ulmefilmide näitleja. Kui ma saaks Oscareid jagada, siis elutöö preemia ulmefilmides näitlemise eest pudeneks minu poolt talle küll. Teda on korduvalt nimetatud näiteks Kuldgloobuse nominendiks, kuid võitnud ta seda pole. Loganis on tema rolliks vananev superkangelane, kes enam ei suuda oma võimeid kontrollida ning keda hoitakse pideva tabletikuuriga enamvähem vaos. Alguses tundub, et ta on eriti ohtlik ja paha, tasapisi selgub, et siiski mitte. Tal on mõnus arenev osa täita ja ta on oma rollis veenev.

Siis muidugi on filmis nunnu Hugh Jackman, kes on jälle Wolverine. Veidi visatakse selle üle nalja ka, et no kaua võib, üle hakkab viskama, eks?

Meeldiv üllatus on see, et Jackman saab siin mängida vanemat, kokkuvarisemise äärel kuidagi elus püsivat ja puhisevat superkangelast ning kontrastina energiast pakatavat super-super-üli-superkangelast, kes on lihtsalt täiesti jõhker tapamasin. Ta mängib neid kahte rolli iseendale vastu, see tähendab, et siin on väike hukkunud alpinisti efekt, et mina tulin mulle peale, või kuidas see käiski. Jackmani kehastatud kahel tegelasel on omavahel mitmeidki võimsaid kaklusstseene, mille pärast tasub end kinno vedada.

Noor mutant Laura, keda kehastas Dafne Keen, on algavale näitlejale päris äge. Keen on sündinud 2005. aastal, ta saab sel aastal 12-aastaseks. Mulle ei tule kohe esimese hooga ette sellist teist näitlejat, kes nii noorena sellistes märulistseenides osaleda oleks saanud. Eks seal on muidugi dublante ja muud kasutatud, kuid põhimõtteliselt - see roll on tal ikka väga verine. Võrrelda saaks ehk filmiga "León", mis tuli välja 1994. aastal ja kus lapspeaosa mängis Natalie Portman, kes oli filmis osalemise ajal 12-aastane. Eks siis näis, kas Keenist saab Portmani mantlipärija, šanssi tal selleks igal juhul on.

Dafne Keen (kaader filmist)

Rääkides lapsnäitlejatest - mulle meenutas Boyd Holbrook kurjam Pierce’i rollis kangesti "Üksinda kodus" kangelast Macaulay Culkinit. Lihtsalt väliselt tundus väga sarnane, nagu oleks suureks kasvanud Culkin. Holbrook pole siiski lapsnäitleja olnud, see on mu meelevaldne paralleel. Tema alustas näitlejateed 27-aastasena ja veel millegi väga silmapaistvaga end ajalukku kirjutanud pole. Ei oskagi öelda, kas tal on veel lootust superstaarina taevasse tõusta, siin filmis ta väga ei häiri, kuid mingi vapustav kõrvalosa roll tal ka ei ole. Teeb oma töö ära ja meenutab kangesti Culkinit.

Mis mulle filmi juures vägagi meeldis, olid märulistseenid. Mitme koha peal oli selline mõnus jäta-jama-mis-sa-jaurad efekt, kus lihtsalt pikema jututa laeng näkku lasti ja tegevus läks hooga edasi. Mind väga häirib osade märulite juures see, et kui üks tegelane hakkab teist püssi või mõne muu relvaga ähvardama, aga enne seda on neil vaja pikk dialoog maha pidada mingil üldfilosoofilisel teemal. No mida sa jõrised, tulista ometi! Mõistate, jah? No selles filmis pikka juttu ei ole. Kui on vaja pauku teha, siis pauku tehakse, ei ole mingit heietamist. Heietatakse küll ka, kuid selleks on oma momendid ja need sobivad sinna.

Korralikult tehtud film, võib rahule jääda. Tõenäoliselt ei saa see linateos mingiks niisuguseks, mida keegi võiks enda aasta parimaks kinoelamuseks pidada, kuid väärib kinnominemist küll, meelelahutust ja südameliigutust pakub igal juhul. Seda siis neile, kes armastavad märuleid. Kui see pole teie rida, jätke vahele.