Soovitused Wilkom festivaliks: näha saab nii sataniste, kangeid vanamehi kui ka absurdi ({{commentsTotal}})

"Mässajad" ("Rébelles") Autor/allikas: Kaader filmist

Suurte kodumaiste filmifestivalide kõrval on juba teist aastat toimumas ka Viljandi komöödiafilmide festival Wilkom, mille seekordne kava on huvitav ja eripalgaline - kultuuriportaal annab neli soovitust, mille järgi kavas orienteeruda.

"Mässajad" ("Rébelles")
Režissöör: Allan Mauduit

Olen alati krimikomöödiaid sidunud just Briti kinotraditsiooniga, kuna häid näiteid on sealt mitmeid - Guy Richie "Lock, Stock and Two Smoking Barrels", Danny Boyle'i "Trainspotting" ja Martin McDonaghi "In Bruges". Õnneks on viimastel aastatel end selles valguses tõestanud ka Prantsuse kino, võttes aluseks samasuguse jaburustest tulvil mudeli, kuid valanud selle üle temperamentse huumoriga. Heaks näiteks on PÖFFil linastunud ja tänaseks Netflixi jõudnud Romain Gavras' "Maailm kuulub sulle" ning tegelikult mõjub Allan Mauduit' "Mässajad" kui filmi mõtteline järg.

"Mässajate" sisuline pool on krimikomöödiaid arvestades üsna klassikaline - süütud tegelased satuvad halbade kokkusattumuste ja naivismi tõttu kuritegevuse küüsi, kuid ei jää seejuures kuidagi hätta. Kiirelt harjuvad kolm peaosas olevat naist olukorraga ja asuvad mängima kassi-hiire mängu kohaliku (õnneks samuti parajalt lolli) maffiaga. Režissöör pole aga selle vaatemängu juures, kus tõesti näeb nii äralõigatud kehaosi kui ka totrana mõjuvat kuulirahet, kaotanud ära inimlikku puudutust. Vaatamata vaba sulega jooksvale süžeele mõjuvad kesksed tegelased realistlikena, me elame neile kaasa ja naerame nendega koos, mitte tingimata nende üle.

Hea meelelahutus, mis ei võta end tingimata liiga tõsiselt, kuid ei mõju ka lihtsameelsena. Veidi verd lendab ka ja mõned sisupöörded on filmi ära peidetud - midagi rohkemat oleks imelik ühest heast krimikomöödiast oodatagi.

Linastub 5. aprillil kell 18:00 ja 6. aprillil kell 21:00 kinos Centrum.

"Vanad võrukaelad" ("Les vieux fourneaux")
Režissöör: Christophe Duthuron

Kui "Mässajad" esindab Prantsuse kino särtsakamat ja hoogsamat külge, siis "Vanad võrukaelad" pakub hoopis lustaka sissevaate heaoluühiskonda, kus vanainimesed ei ole mitte tõredad ja kurjad, vaid hoopis krapsakad ja pöörased, ehk isegi pisut mässumeelsed tegelased. Kolm vana sõpra kohtuvad ühe peategelase abikaasa matustel, kuid režissöör Christophe Duthuron ei lase meeleolul liiga nukraks muutuda - õige pea selgub, et maetud naisel oli afäär kohaliku suurärimehega. Lahti läheb kättemaks, mille tõttu peavad aga peakangelased seisma silmitsi oma nooruspõlves tehtud vigadega.

Vaatamata sellele, et "Vanade võrukaelte" lugu ei lähe täielikult käima ja mitmed kõrvalliinid jäävadki lõpuni välja arendamata, on tegemist siiski kergelt voolava filmiga, mis suhtub enda tegelastesse suure sümpaatiaga ja kannab tervikuna südamlikku sõnumit andestamisest ja inimeste headusest. Komöödiafilmide karakterid kipuvad tihti olema üheplaanilised, kuid Duthuron mängib vanamehed nii dünaamiliseks, et igas järgmises stseenis paljastub mõni saladus või nurgatagune, mida ei osanud esmapilgul oodatagi.

"Vanad võrukaelad" on ood inimlikkusele, mis heidab nalja vanameeste, vigaste ja maakate üle, aga paneb järgmisel hetkel vaataja piinlikkust tundma, et selle üle naerdi. Selline lunastav huumor, kus miski ei ole keelatud, aga kellelegi ei tehta ka liiga, on kuidagi väga eluterve ja värske.

Linastub 5. aprillil kell 21:00 ja 7. aprillil kell 15:00 kinos Centrum.

"Vabandust, et tülitan" ("Sorry to Bother You")
Režissöör: Boots Riley

Paar nädalat tagasi jõudis Eesti kinodesse Jordan Peele'i mitmekihiline õudusfilm "Us" ning kui seal kasutati Ameerika ühiskondlike probleemide ilmestamiseks kõhedaid punastes kombinesoonides mõrvareid, siis Boots Riley "Vabandust, et tülitan" mõjub justkui pahupidi pööratud peegelpilt. Mõlema filmi tuumik on sama - vaatajate ees rullub lahti hullumeelne düstoopia, kus meile tuttavad reeglid murtakse puruks ja võimust võtavad kurjad jõud. Riley ei peida oma ideid aga peenelt filmi ära, vaid ütleb kõik otse välja, luues seeläbi absurdse, naljaka ja tõeliselt intensiivse WTF-kogemuse.

Veidrat oopust veab suurepärane Lakeith Stanfield, kehastades telefonimüüjat, kes osutub oma töös ootamatult edukaks. Seetõttu õnnestub tal õige pea tõusta karjääriredelil kõrgemale, asudes esindama firmat WorryFree, mis on inimestele n-ö täispakett. Firma ostab inimese endale ning edaspidi ei pea enam millelegi mõtlema, tagatakse nii toit kui elukoht, aga samas peab igapäevaselt tööd tegema. Elamuse huvides ei tahaks reeta, mis sellest kõigest välja tuleb, aga juba esmapilgul imelik ja paigast ära maailm võtab viimases kolmandikus eriti suure hoo sisse ja läheb täiesti hullumeelseks. Nii palju võin öelda: selle kõigega on seotud hobused ja inimesed!

Boots Riley segab peenelt kokku "Black Mirrori" tumeda tulevikuvisiooni - aga jätab sealt ära moraliseeriva aspekti - ja Donald Gloveri komöödiasarja "Atlanta" sotsiaalkriitika, millest moodustub kokku keel põses ulmekomöödia kaasaja muredest ja rõõmudest. Noh, pigem ikka muredest, aga see ei tähenda, et film sellest kuidagi vaevatud oleks - kõige üle saab naerda, tuleb leida lihtsalt õige vaatenurk.

Linastub 6. aprillil kell 19:10 kinos Centrum.

Soome lühifilmide valik
Filmid: "Saatana kanit", "Helsinki Mansplaining Massacre", "Treffit", "#Sovitus", "Halko", "Naisen Nimi", "Pitääkö mun kaikki hoitta?", "Språkfrågan"

Soome huumoris on mingi imelik jõud. Ma ei tea, kuidas, aga soomlaste naljad ajavad pahatihti kordades rohkem naerma kui enamik Eesti (rahva)komöödiad. Wilkomi kokku pandud Soome komöödiafilmide valik ainult kinnitab seda. Poolteist tundi viimaste aastate parimat Soome huumorit, kus ükski teema ei ole tabu - satanistid peavad seksorgiaid, mehel on liiga suur peenis impotendi mängimiseks, kõhukinnisust ravitakse riidepuuga ja nii edasi. Valik on tehtud väga täpselt ja esindab hästi ka neid samu ühiskondlikke probleeme, millega Eestis silmitsi seisame - siin ei julgeks ilmselt aga keegi nende üle nii häbitult irvitada.

Üheks Soome nalja võtmeks on kindlasti lihtsus. Nalja ei tule kivist välja pigistada, Mait Malmsten ei pea vahekorra käigus Tanja Mihhailova sisse kinni jääma, et oleks naljakas, sest tegelikult piisab mõjuvaks komöödiaks ka palju vähemast. Kõige tavalisem linnakeskkond - Soome filmides enamasti Helsingi -, kõige tavalisemad inimesed, kõige tavalisemad kodud, kõige tavalisemad argitegevused. Noh, nagu me kõik oma igapäevas, ei midagi erilist, aga Soome filmides läheb neil tavalistel inimestel kõik lihtsalt nii erakordselt halvasti. Kuskilt hakkab nihu minema ja ega lõppu ei paista. Aga kas mitte teiste inimeste üle naermine polegi mitte kõige toredam? Minu arust küll, seega naerge mõnuga nende totakate soomlaste üle!

Nende kaheksa lühifilmi täielik pärl on aga "Saatana kanit", maakeeli "Kuradi jänesed". Tõreda Soome mehe kõrvalkorterisse kolivad seksihullud satanistid, mis keerab ka tema elu täiesti pea peale. Suurepärane stsenaarium, mis on lausa ebanormaalselt naljakas.

Linastub 6. aprillil kell 14:30 kinos Centrum.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: