Tõnu Karjatse filmikomm. Boots Riley debüüt näitab aega enne düstoopiasse langemist ({{commentsTotal}})

Kaader filmist
Kaader filmist "Vabandust, et tülitan"/"Sorry to Bother You". Autor/allikas: Annapurna Pictures

Tõnu Karjatse kirjutab oma kultuurikommentaaris Boots Riley debüütfilmist "Vabandust, et tülitan" ("Sorry to Bother You").

Viimaste kuude jooksul teravnenud sisepoliitiline olukord on oma häirivusega varjutanud need probleemid, mille üle enne muretsesime. Need on regionaalne, majanduslik ja sugudevaheline ebavõrdsus, mille ulatust ja tõsidust on eelmised valitsused eiranud ning mis kokkuvõttes on loonud ka soodsa põhja selliste äärmusparteide nagu EKRE esiletõusule. Nagu korduvalt tõdetud, on 1930. aastaid taastada püüdev EKRE ainult osa laiemast muudatustelainest, mis on näiteks Ameerika Ühendriikides võimule toonud meelelahutajast ärimehe Donald Trumpi.

Eestis kinodesse jõudnud Boots Riley "Vabandust, et tülitan" (2018) manab silme ette õudusühiskonna, milles ristuvad vähemusi rõhuva ja töörahvast ekspluateeriva poliitilise suuna unistused ehk siis inimõigusi jalge alla tallav ettevõtlussõbralikkus ja rassipõhine konservatism. Võim on ärimogulitel, kes hoiavad alamakstud rahvakihte ohjes lubadustega paremast tulevikust, pakkudes ajupesuks ja väljaelamiseks teiste alandamisel põhinevat teleshow'd. Filmi peategelasel Cassius Greene'il (Lakeith Stanfield) on valida, kas minna tööle müügiagendiks või valida muretu elu kontsernis "WorryFree" (Murevaba), kus on tagatud töö, palk ja ülalpidamine. Cassius valib telefonimüügi, nn valgete kõneviisi kasutades murrab mustanahaline mees välja madalapalgaliste hulgast, kuldse liftiga tulnud ametikõrgendus asetab ta aga eetiliste valikute ette – kas toetada oma kolleege, kes protesteerivad virelemise vastu tööseisakutega ja jääda kokku oma kunstnikust sõbrannaga, või võtta vastu summad, mis aitavad ta välja majanduslikust kitsikusest. Valik on raskem seda enam, et kõrgemal kohal paljastub ka ekspluateeriva süsteemi tõeline olemus.

Räppari ja aktivisti Boots Riley täispika filmi debüüt rajanebki ekspluateerimise näitlikustamisel, "Vabandust, et tülitan" selgitab läbi düstoopilise groteski, mida on tähendanud orjandus kapitalistliku ühiskonna arengule, peegeldades ühtlasi rassismi tänapäeval. "Vabandust, et tülitan" rõhub inimese sisemisele vabadusele otsustada, lahutamatud on sealjuures ka empaatia- ja koostöövõime. Boots Riley debüüt näitab kujundlikult murrangulist aega enne düstoopiasse langemist – tänavail ringi tormavad vihased hobuinimesed pole ju lõpuks muud, kui need, kes on seni olnud sunnitud teiste heaks loomana töötama. Nahavärv ja poliitilised eelistused sellises olukorras enam suurt ei tähenda.

Toimetaja: Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: