Lõbusalt terav sürrealistlik satiir "Vabandust, et tülitan" on värske ja provokatiivne debüütfilm seni hiphopirühmituse The Coup ninamehena tegutsenud Boots Riley'lt. Sotsiaalne hoiatav kõverpeegel võtab ette kapitalistliku ühiskonnakorralduse ja räägib vaimukalt selle nii sotsiaalselt, kultuuriliselt kui majanduslikult võõrandavast, ekspluateerivast ja diskrimineerivast mõjust.

Erinevate kapitalistlikule loogikale alluvate normatiivsete käitumismustrite ja struktuuride esitlemiseks on stsenarist-režissöör Riley võtnud peategelaseks tööotsingul noormehe Cassius "Cash" Greeni (Lakeith Stanfield). Ta elab oma onu garaažis koos kunstnikust ja aktivistist tüdruksõbra Detroitiga (Tessa Thompson) ning peab oma majandusliku olukorra parandamiseks asuma telefonimüüjaks. Ehk võtma vastu töö, mille antropoloog David Graeber paigutaks kategooriasse bullshit jobs¹, mille eesmärk on muuhulgas ülal hoida asutustesisest hierarhiat ning õigustada tänapäeva käitumistsükleid (sh tarbimisega oma tüütu töö tekitatud rahulolematuse leevendamine).

Cassius aga avastab oma kolleegi abil, et on selles töös üsna edukas, kui kasutab müügikõnedes n-ö valgete häält. Selline hüperboliseeritud koodivahetus², mis omakorda peegeldab USA-s valitsevaid võimusuhteid, aitab tal kiiresti karjääriredelil ronida. Kuid ta leiab end ruttu olukorrast, kus ta peab valima suurt kasu toova, aga moraalselt kahtlase töö ja oma ideoloogiate taga seismise ning sotsiaalsetest suhetest kinnihoidmise vahel. Dilemmast algab üha pöörasemaks muutuv rännak, mis toob lagedale nii identiteedipoliitikat, suurkorporatsioonide ahnust kui ka majanduslikku ebavõrdsust puudutavad küsimused.

Teemade mitmekülgsusesse panustab ka see, et detailirohke film jõuab (marksistlikult) käsitleda ka töö võõrandavat mõju, tööjõu asendatavust, kõige ja kõigi tootestamist ning peidetud orjatööd. Seejuures tuuakse mängu end visionäärina esitlev ahne suurfirmajuht (Armie Hammer), kes püüab leida uusi "innovatiivseid" viise tööjõu võimalikult efektiivselt rahaks muutmiseks. See viib mõtted sellele, kuidas tehnoloogiahiidude juhid hoiavad silmad kinni selle osas, mis tingimustes töötavad nende tarneahela teises otsas olevad komponentide või ressursside tootjad. Lõpuks jääb fookusesse siiski see, milliseid ohverdusi, identiteedimoonutusi ja käike peab inimene tegema teel, kus iga nurga taga varitseb ekspluateerimise oht või suunav domineeriv käitumismuster.

"Vabandust, et tülitan" suudab aga siduda teemad üheks vaimukaks tervikuks, kasutades visuaalseid metafoore, leidlikke lahendusi ja mängulist loojutustust. Muuhulgas luuakse Michel Gondry³ esteetikat laenates energiline rütm, mis ei katke ka siis, kui mõni stseen ei suuda koomilist nooti nii hästi tabada või toonimuutus on liiga järsk. Sotsiaalne kommentaar ei tundu seejuures raske, vaid mõjub oma tuttavatest tähelepanekutest hoolimata värskelt. Värvikirevat kompotti hoiavad koos muhedad rollisooritused. Sealhulgas Tessa Thompson ("Thor: Ragnarok", "Dear White People") ja Lakeith Stanfield ("Short Term 12", "Atlanta") teevad sellest kummalisest, mõtlemapanevast ja hoiatavast filmimaailmast vägagi suhestatava.

1 https://en.wikipedia.org/wiki/Bullshit_Jobs
2 https://et.wikipedia.org/wiki/Koodivahetus
3 Esteetikaga ning filmi temaatikaga haakub Gondry vaimus tehtud muusikavideo Kid Cudi loole "Pursuit of Happiness"