"Based on some fo real, fo real shit," teatab filmi avatiiter eneseiroonilisel moel, unustamata, milline hulk Ameerika linalugudest end tõsielu sulgedega ehib. 1979. aastal Colorado Springsi esimeseks mustanahaliseks politseinikuks saanud Ron Stallworthi memuaaridel põhinev "BlacKkKlansman: Must mees klannis" kuulub vaatamata rohketele võetud loomingulistele vabadustele suures osas siiski väljamõeldisest veidramagi elu kategooriasse.

Rassistliku võmmikultuuri keskele värvatud Stallworth (isa Denzelilt ilmselgelt üksjagu pärinud võrratu John David Washington) saadeti nimelt luurama valget korda ohustavate mustanahaliste aktivistide järele. Mees aga helistas ametipostilt oma kolmandat tulemist läbi tegeva Ku Klux Klani kohaliku rakukese värbamisliinile ning kutsuti õige pea ristipõletajate manu. Näost näkku kohtumistele saatis Stallworth valge kaasuurija (filmis fiktiivse nimega Flip Zimmermanina alati tasemel Adam Driver), telefoni vahendusel suhtles aga samal ajal ei kellegi muu kui linapoiste tänaseni hääleka ülemvõluri David Duke'iga (suurepäraselt sarmi ja banaalsuse vahel balansseeriv Topher Grace).

Cannes'i filmifestivali hõbemedali Grand Prix'ga pärjatud film pole pelk ekskursioon ajaloos, vaid emotsionaalne kommentaar Ameerika rassisuhetele nüüd ja praegu. Maa-alune raudtee ja Jim Crow võivad küll olla möödanik, aga nagu näitavad ilmekalt mitmed viimaste aastate dokumentaalfilmid, näiteks Ava Duvernay võimas "13th", paljukiidetud "I Am Not Your Negro", hingekriipiv "3 ½ Minutes, 10 Bullets" või mullune "Whose Streets?", aga ka Ryan Coogleri 2013. aasta vaikselt painav mängufilm "Fruitvale Station", on nahavärvipõhine diskrimineerimine, tagakiusamine, alavääristamine, hirm ja sellest kantud vaen endiselt osa paljude igapäevaelust.

Kaheksakümnendatel Ameerika kino teadvusesse tõusnud lavastaja Spike Lee, kes pole rassiteemadel kunagi keelt hammaste taga hoidnud, oleks toona teinud sellest kõigest ilmselt märksa käremeelsema filmi. 61 eluaasta juures suudab Lee aga näha mündi mitut poolt. "Valgete võim!" ja "mustade võim!" kõlavad filmis kordamööda teineteist üles kütvad hüüded ning KKK pilamise kõrvalt ei vaadata mööda ka mustanahaliste rahvuslusliikumise Mustade Pantrite enam kui keerukast ja vägivaldsest ajaloost. Lee ei suuna oma kriitikat mitte üksnes aaria rassi puhtust ülistavate äärmuslaste, vaid igasuguse võõraviha ja kriitikameelt minetava grupikäitumise vastu.

Ühe tänavuse Ameerika indie-hiti "Sorry to Bother You" lavastaja Boots Riley on juba süüdistanud avalikult Lee käsitlust kui liiga pehmet ja ajalugu soodsasse suunda väänavat, väites, et Stallworthi peaks mustanahaliste vabastusliikumise kontekstis hoopis kurjami, mitte kangelasena käsitlema. Filmis kujutatust kordades mahukam infiltreerumine mustanahaliste radikaalseks peetud gruppidesse aitas Riley sõnul hoopis kaasa liikumise allasurumisele ja KKK huvide edendamisele.

Ehkki "BlackKklansman" on ajalooliste detailide osas kahtlemata valiv, püüab Lee lihtsate vastanduste asemel ajalugu ka mõista ja vaatajale selgitada. Parimaks näiteks sellest on legendaarse laulja ja aktivisti, 91-aastase Harry Belafonte ülesastumine külalislektorina, kes jutustab tudengitele David Wark Griffithi legendaarsest 1915. aasta filmist "Rahvuse sünd", milleta ei alga ükski filmiajalooõpik, ning selle viljastavast mõjust rahvusluse uuele lainele ning klanni taassünnile.

Lee mõistab hästi massimeedia mõju ühiskonnas kujunevatele kuvanditele ning põimib lisaks "Rahvuse sünnile" ja sama kuulsale 1939. aasta kodusõjaeepikule "Tuulest viidud" filmi mitmeid viiteid seitsmekümnendate blaxploitation-põnevikele. Lisaks mängib Alec Baldwin avakaadrites fiktiivset professorit, kes selgitab otse kaamerasse valge rassi ülemuslikkust. Niimoodi moodustub läbi filmi üsna põnev metadialoog fantaasia ja tegelikkuse, päriselt aset leidnu ja kunstilise fiktsiooni vahel.

Kogu hüplikkuse tõttu on "BlacKkKlansmanil" pidevalt oht langeda ajaloolisesse revanšismi nagu seda tegi Quentin Tarantino "Vääritud tõprad". Paiguti ohverdab Lee dramaturgilise veenvuse ning psühholoogilise usutavuse poliitiliste steitmentide või loole pinge lisamise nimel. Konflikti finaal mõjub üksjagu tehislikuna, samuti rassistist kaaspolitseiniku arreteerimine või Stallworthi viimane vestlus Duke'iga. Vahele jagub mõnevõrra kummalisi vormilahendusi nagu kuulajate portreed Stokely Carmicheli kõne ajal, filmipostrid dialoogi kõrvale või peategelaste liuglemine läbi koridori akna suunas, kust paistab põlev rist.

Viimane meenutab aga ka seda, kuivõrd kurvalt päevakajaline kogu ekraanile toodud raev ja äng jätkuvalt on. "BlacKkKlansman" laenab mitmeid motiive otse tänasest Valgest Majast – dialoogist käivad läbi nii Ameerika esikohale seadmine kui riigi hiilguse taastamine, samuti mõttevahetus KKK kandidaadi tulevikus presidendiks saamisest. Vaataja ühtäkki tagasi tegelikkusesse lennutavad kaadrid möödunud suvel Charlottesville'is aset leidnud kokkupõrgetest, sealhulgas valge neonatsi poolt protestijate sekka kihutatud autost, on seega üleliigsedki, ent saadavad üle selja külmavärina. Meelelahutuslik filmikunst ristub siin ühtäkki teravalt luust ja lihast inimeste kannatustega.