Aretha Franklini poliitiline jõud ({{commentsTotal}})

Aretha Franklin Barack Obama inauguratsioonil
Aretha Franklin Barack Obama inauguratsioonil Autor/allikas: Jason Reed/Reuters

Äsja meie seast lahkunud Aretha Franklini laulud olid enamat kui muusika, kirjutab The Rolling Stone.

Otis Redding teadis, et on oma laulust ilma jäänud. Esinedes 1967. aastal Montreal Pop Festivalil, mõned kuud enne oma surma, ütles ta sellest lahti Aretha Franklini nimegi mainimata. "See on laul," ütles ta hingeldades, "mille üks tüdruk minu käest ära võttis. Üks minu hea sõber." Reddingu silmad ja hääl andsid edasi nii austust, mida ta Franklini vastu tundis, nagu ka kibestust kaotuse pärast. Kui Redding "Respecti" esitamiseks suu avas, jäi mulje, et ta kaverdab omaenda laulu.

 

"Respect" on paratamatult poliitiline. Reddingu esituses räägib see mustanahalisest mehest, kes soovib oma naiselt seda, mida viimane ei saa talle anda riigis, mida lõhestab Jim Crow stiilis rassism. Franklini versioon räägib samuti mustanahaliste ühiskondlikust allasurutusest, ent tema esituses saab käsust nõudmine. Kui vahetus esitajate sugu, muutis patriarhaalses Ameerikas ka laulu sõnum — nüüd on naine see, kes mehele oma raha loovutab. Reddingu kirjutatud originaal jutustas leppimisest, 24-aastane Franklin tegi sellest aga muutuste lipulaulu, mille võtsid omaks miljonid, kes soolise ja rassilise võrdsuse nimel võitlesid.

See ei juhtunud meelega, ega pidanudki. "Respecti" tõus üheks oluliseimaks lauluks, mida Ameerika kunagi laulnud on, peegeldab seda, kuidas nahavärv ja sooline kuuluvus paratamatult debatte põhjustavad. Me ei taha olla poliitilised, aga meie nahk on seda. Meie keha on. Isegi meie hääl. Franklin, kes suri täna 76-aastaselt pankreasevähki, oli ainulaadne selle poolest, et ta ühendas endas rohkemat kui ükski laulja enne teda — nii oma lauludes kui oskustes. Tema looming pakkus midagi nii rassilise kui soolise võrdsuse eest võitlejatele, kuna üht vabadust ei saaks olla teiseta. Soulikuninganna oli esimene naine, kes pääses Rock'n Rolli Kuulsuste Halli, ent need kaks žanri ei anna õiget ülevaadet tema mitmekülgsusest. Ta tundis end mugavalt nii kantris kui ooperis, tulles alati tagasi gospeli juurde. Aga isegi kui ta laulis ameeriklastele kirikutes ja kontserdimajades, ei häbenenud Franklin kunagi oma päritolu ega nahavärvi.

 

Aastal 1970, mil Franklin oli oma kuulsuse tipu lähedal, süüdistati Black Power aktivisti ja filosoofiaprofessorit Angela Davist relvade ostimises, millega aidati vangidel Marini maakonnas Californias kohtusaalist põgeneda. Davis oli teada-tuntud kommunist ning president Nixon nimetas teda "ohtlikuks terroristiks". Ajakiri Jet kirjutas aga 3. detsembril, et Franklin on nõus Davise kautsjoni ära maksma, "olgu see 100 000 või 250 000 dollarit".

Kuninganna pakkumine polnud tähtsusetu žest. Franklin ütles Jetile, et tema isa, reverend C.L Franklin — aktivist, kes oli eeskujuks Martin Luther Kingile — ei kiitnud heaks Davise vabastamist, kuid Franklin jäi endale kindlaks. "Angela Davis peab saama vabaks. Mustanahalised peavad olema vabad," ütles Franklin. "Ma olen ise kinni istunud (Detroitis rahu rikkumise eest) ning ma tean, et rahu tuleb rikkuda, kui sind rahule ei jäeta. Vangla on põrgu. Ma kindlustan tema vabanemise kui kohtutes leidub veel kübekegi õiglust, mitte sellepärast, et ma usuksin kommunismi, vaid sellepärast, et ta on mustanahaline naine, kes tahab mustanahalistele vabadust. Mul on see raha olemas; ma sain selle teistelt mustanahalistelt ja ma tahan seda kasutada teiste aitamiseks."

Franklin ei pidanud ennast samasuguseks aktivistiks nagu Davis. Kuigi ta toetas Musti Pantreid ja käis koos Martin Luther Kingiga turneel, ei pannud ta ennast nendega samale pulgale. Ta parandas aastal 2015 CNNi uudisteankrut Don Lemoni, kui viimane väitis, et Franklin on olnud võrdõiguslikkuse taotlemise "esirindel". Ehk tundus talle, et tema roll oli punktide panemine, nagu ta tegi seda Barack Obama ametisseastumisel või Martin Luther Kingi matustel. Kuigi ta oli oma panuse tunnistamise osas tagasihoidlik, oli ta ometi alati kohal. Franklin laulis mustanahalistele Ameerikast just õigel toonil, mis resoneerub meiega tänaseni.

 

Alates 1960ndatest on pea kõik afroameeriklased kasvanud koos Franklini häälega. Ta kirjeldas meie kogemusi läbi klassikaliste teemade nagu armastuse ja austuse taotlemine. Ta tegi seda viisil, mis sobis massidele, aga oli ka Ameerika osas kompromissitult aus. Nii tollal kui ka nüüd.

Tema laulud on universaalsed, aga Franklin on poliitiline sellepärast, et nahavärv seda on. Sellepärast, et naiselikkus seda on. Ja kui laenata Ossie Davise euloogiast Malcolm X'ile, oli Franklin elav mustanahaline naiselikkus. Tema jõud artistina ei väljendunud pelgalt tema võimes särada igas muusikavormis, vaid selles, kuidas ta tegi seda meie õdede, emade ja vanaemade rütmis. Ta lõi laule, mis sobisid edetabelitesse, aga häälega, mis tuli meile tuttav ette kirikukoorist või telefonikõnedest vanaemaga.

Isegi kui meie, mustanahalised, kunagi oma hääle kaotame, juhatab tema oma meid turvaliselt koju. Proua Aretha häält nautisid kõik, aga ta hoolitses ka selle eest, et me teaksime, kui väga ta meid armastab.

Toimetaja: Daniel Tamm



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: