Tõnu Karjatse filmikomm. Kaks kodumaist dokumentaali katoliku vaimulikest ({{commentsTotal}})

"Vello Salo. Igapäevaelu müstika"

Religioon ja vananemine on teemad, mida filmikunstis kaldutakse pigem vältima, sest mõlemad eeldavad isiklikku lähenemist ja kogemust, mis pinnalt see lähenemispunkt luua. Jaan Tootsen ja Andri Luup on pea samal ajal saanud valmis kaks dokumentaalfilmi katoliku kiriku vaimulikest: Jaan Tootsenilt "Vello Salo. Igapäevaelu müstika" ja Andri Luubilt "Isa Guy".

Vaatamata sellele, et mõlemad filmid räägivad tagasihoidlikest religioossetest inimestest, on nad väga lahknevad oma probleemiasetuselt ja ka filmikeelelt. Kui Tootsen on Isa Vello portreteerimisel püüdnud rõhuda võimalikult rikkalikule väljendusviisile, liigendades filmi temaatiliselt ja ka vormiliselt, siis Luup läheb tagasihoidlikumat teed, andes Isa Guy keerulise elukäigu edasi peamiselt pelga monoloogi kaudu.

"Isa Guyd" võib nimetada ka vaeseks filmiks, see on valminud pea olematu eelarvega ning filmi režissöör on olnud ühtaegu stsenarist ja operaator. Tegemist on isikliku austusavalduse ja filmi vormi pandud mälestusega ühest tagasihoidlikust raske eluteega mehest, kes on oma eluajal paljudele palju tähendanud. Me ei saa küll teada, kui suur on see inimeste hulk, keda on mõjutanud Isa Guy tegevus Eestit ja Soomet katva eksortsistina ning katoliku preestrina, ehkki pahade vaimude väljaajamine on popkultuuris üks intrigeerivamaid kultuurilisi meeme.

Luup suhtub sellesse pigem seestpoolt ja liigse uudishimuta, vaadates seda kui ühte preestriametiga kaasnevasse praktikasse, millest pole rohkem mõtet rääkida kui trepi parandamisest. Me näeme vana meest, kes elab oma elu kesistes, askeetlikes tingimustes, kuid samas - dokumentaalfilmile isegi tavapäratult - näeme ka ta matuseid, mis filmi on põimitud paralleelmontaažina. See on mõnevõrra ehmatav, näha elavat inimest ja mõned kaadrid hiljem seda, kuidas juba lahkunut maetakse. Memento mori! - efekt pole sealjuures aga šokeeriv, see mõjub isegi loomulikuna, elu jätkuna kuhugi, millest keegi ei tea rohkem kui sinnaminek. Isa Guy justkui valmistuks selleks juba filmi algusest, kui ta riietub vaimulikurõivaisse.

Filmi pealisehituslik taotlus sarnaneb Tootseni "Isa Vello" filmi eesmärgile ehk jäädvustada jumalale pühendunud tubli mehe viimased mõtted ja kaardistada ta elukäik. Samas jäävad mõlemad autorid selle ülesande täitmisel üpris vaoshoituks - see, mida Isa Guy ja Isa Vello on oma elu jooksul korda saatnud, jääb nende filmide haardest välja. Film pole neile ka pihitool, pigem on nende juurde tulnud kaamera- ja helimehed kui järjekordsed ajakirjanikud, kellel on vaja rohkem neid kui vastupidi.

Isa Guy ja Isa Vello jäävad oma juttude ja tegemiste juures väärikalt isoleerituks, säilitades isikliku puutumatuse ning rääkides vaid seda, mida vajalikuks peavad. Samas näitavad mõlemad filmid liigse romantikata inimese armetust, tema vaikset leppimist kaduvusega. Luubi filmi avatsitaat 88.psalmist, "Kes jutustab hauas su heldusest, kadupaigas su ustavusest", kõlab motona ka Jaan Tootseni filmile isa Vellost. Nii Luup kui ka Tootsen lähenevad vananemise ja kadumise teemale klassikaliste dokumentalistidena, taandudes kaamera taha ja püüdes hoida sama positsiooni filmi vaatajaga. Tõsi, Tootsen rikub korra seda reeglit, esitades portreteeritavale ühes stseenis kaadritaguseid küsimusi. See väljendab aga pigem režissööri mängulist suhtumist kroonikalaadse dokumentaalportree vormi, ühtlasi on see samasugune mängulisus, millest pole kõrges eas loobunud ka Isa Vello.

"Vello Salo. Igapäevaelu müstika" ja "Isa Guy" on vormilt äärmiselt täpsed portreed, järgides oma subjektide loomust. Isa Guy on tagasihoidlik ja eraklik, nii on ka Luubi film omamoodi suletud, sulgunud ja sulgumas. Kui Isa Vello on vitaalne ja ekspressiivne, emotsionaalse loomuga, lähtub sellest ka Tootsen, andes Isa Vello noorusaastaid edasi lustaka animakollaažiga vanadest piltidest ning tuues filmi esimeses pooles välja lõbusaid seiku Isa Vello reisist Rooma ja 90. sünnipäevast Pirital. Filmi teises pooles on Isa Vello kurnatud ja tüdinud igasugusest tähelepanust, eriti kurvalt mõjub fotoraamatu "Eesti läbi 100 silmapaari" tegijate külaskäik ja põduralt inimeselt justkui väljapressitud fotosessioon.

Siin tuleb eriti teravalt välja ajakirjandusliku eetika küsimus, see, kas peaks alati n-ö loo saama. Selle raamatu tegijad said oma loo, Tootseni film näitab, kuidas. See seik saab Isa Vellost rääkivas filmis sümboliks unustamisest ja ka hoolimatusest, mis langeb osaks vanadele inimestele. Nad oleks nagu alati me juures olnud, muutunud sedavõrd tavaliseks, et peame neid justkui nipsasjadeks kummutikapil, keda vajaduse korral sealt mõnikord välja võtta, tolm pealt ära puhuda ja laua otsa istuma panna. Sealjuures ei meeldi meile, kui see "asjake" otsustab ühtäkki omamoodi käituda, kui tal on mingid soovid ja vajadused ning ta vajab järsku hoolitsust ja abi.

Kaduvuse ja unustuse kõrval jääb mõlema filmi juures alateemaks filmitavate suhe Jumalaga, nende religioossus. Rasked ja pöördelised ajaloosündmused on mõlema mehe juures olnud otsustavad selle tee valikul - kaudselt osutavad seega nii Tootsen kui ka Luup religioossuse probleemile tänapäeval, kui usku suhtutakse leigelt, kui aegunud maailmavaatesse. Või on me kaasaegsete juures tegemist pigem peidetud religioossusega, mis võib võtta kuju vastavalt aktuaalsele kontekstile? Isa Vello peab filmis ka moslemipalve ja nendib, et polegi oluline, mis sõnadega või mis keeles me oma usku väljendame. Isa Vello seletab väga lihtsalt ära ka Vana ja Uue Testamendi vahe - kui Vana Testament on käsk, siis Uus Testament on eeskuju. Sealjuures on eeskujuks ka Vello Salo ise oma siiruse, halastamatu aususe, õiglustunde, huumorimeele ja vitaalsusega.

Nii Jaan Tootseni kui ka Andri Luubi film kutsuvad üles aega maha võtma ja mõtlema veidi selle üle, mida me teeme ja mis meist maha jääb. "Meil oleks nagu kiire, aga kuhu", küsib Isa Vello. "Küsimus, mis sellest kõigest kasu on, jääb iga tegevuse puhul", nendib ta Tootsenile.  

"Isa Guy" linastub 26. septembril kell 18.00 Theatrumi saalis ja kinos Sõprus 1. novembril. "Isa Vello. Igapäevaelu müstika" linastub veel kinodes Artis ja Sõprus.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: