"Vello Salo. Igapäevaelu müstika" juhatab sisse nutikalt animeeritud tihe kollaaž portreteeritava eluteelt. Pildivalik reedab neile, kes vaimulikuna toimetavast Salost varem midagi ei tea, vähemalt kolme asja. Esiteks, tegemist on pika ja kirju eluteega, laia ilma peal palju käinud ja näinud mehega. Teiseks, kronoloogiliselt jooksvat eluloofilmi siit oodata ei maksa, sest rohkem biograafilist tausta ei antagi. Ning kolmandaks, ei Salo ise ega filmi lavastaja Jaan Tootsen võta sündmustikku teab kui tõsiselt. Ainult heas mõttes.

Tootsen on tuntud eelkõige raadiosarja "Ööülikool" toimetajana, mille laia kuulajaskonna ette on jõudnud märgatav osa Eesti märkimisväärseid mõtlejaid, ühiskonna- ja kultuuritegelasi. Sarja stiil on olnud alati rahulikult jutustav, maailma mõtestav, filosoofiline, sageli abstraktne ja mõnikord peaaegu esoteerilinegi. Edasi on sarja autorit aga viinud ennekõike siiras huvi inimese ja teda ümbritseva maailma vastu. Sama huvi kannab Tootsenit edasi ka lavastajana.

Ta on vaatleja, kes armastab pugeda kaameraga tegelaste vahetusse lähedusse ning jääda sinna kauaks. Nõnda võttiski tema tuntuim töö, üks eredamaid kodumaiseid dokumentaale "Uus maailm" filmimiseks viis aastat. Ka Salost näib olevat koos sedavõrd palju muhedat materjali, et müts maha montaažilavastajana tituleeritud noorema venna Tõnis Tootseni ees, kes sellest kõigest ladusalt voolava terviku kokku on suutnud lõigata.

Salo on muidugi kaamera ees suurepärane materjal, kelles kohtuvad põneva ning eneseteadliku seguna pühalikkus ja ilmalikkus, sügav intelligentsus ning teatraalne tujukus, elutarkus ja jantlikkus. Ei mäleta, millal viimati üht dokumentaalfilmi vaadates sedavõrd palju südamest naerda sai. Valges habemes Salo tuttavate ja austajate saginas raamatuid allkirjastamas ja samal ajal üha pahuramalt pokaali punast veini noolimas on puhas kuld.

Kes tahaks siit viimaste aastate üha teravamate avalike diskussioonide järel seisukohavõttu religiooni rollist ühiskonnas või kirikliku dogmaatika suutlikkuse osas 21. sajandi küsimustele vastata, peab pettuma (selle mõtiskluse tarbeks tasub muide vaadata üht seni parimat tänavust mängufilmi "First Reformed"). Tootseni filmides pole teravat päevakaja, klikke noolivat intriigi ega end vaatajale peale suruvat maailmavaatelist hoiakut. Või kui, siis on nende filmide seisukoht ennekõike vaatlev humanism, oma tegelasi armastav inimlikkus, soojus ja sõbralikkus.

"Igapäevaelu müstika" räägib usust muidugi üsna palju, kuid pehmel, aupaklikul, mõnevõrra distantseeritud viisil. Peamiselt huvitub film ikka inimestest siin ja praegu, hetkede, mõtete, kohtumiste kaudu. Salo kätleb paavstiga, tutvustab end Vatikanis Vello Eelviimasena, arutleb Jaan Kaplinskiga jumala olemusest, tutvustab koolilastele maailmasõjaaegset kuulipildujat, laulab laulupeol. Need on pealtnäha küllaltki suvalised killud ühe inimese elust, ent see jääbki kõlama filmi keskse teesina, et inimene on oma sisemises rikkalikkuses liiga keeruline, et temast väljaspool täit pilti võiks saada.

Kõigi pilvepiirile kiikavate teemade juures on "Igapäevaelu müstika" keskmes vananemine, elu lõpusirgega hakkama saamine. Jõudsalt vananevas ühiskonnas on üha kõnekam küsimus, kuidas lõpu lähedusega hakkama saada. Meediat vaadates näib me ümber ilma iseenda kaduvusele mõtlemise ja surma lähedusetagi nõnda palju sageli negatiivse maiguga müra, et igavikuliste küsimusteni ei jõuagi. Salo ja "Igapäevaelu müstika" ei anna siinkohal ehk vastuseid ette, ent peamine, mida filmist kaasa võtta, näib olema võime mitte midagi liiga tõsiselt võtta. Kõik võib nagunii olla totaliter aliter ehk täiesti teistmoodi, nagu Salo filmi lõpus apokrüüfilises loos teispoolsuse kohta pajatab.