Vello Salo elust jutustava filmi "Igapäevaelu müstika" (2018) autor Jaan Tootsen on oma leebe, aupakliku ja kaardistava intervjueerimisstiiliga teinud suurepärase dokumentaali ühe Inimese elu hetkedest.

Üldse tasub Tootsenile olla tänulik tema Ööülikooli raadiosaatesarja algatamise eest. Ainuüksi sellest piisaks elutööks. Lisaks (üli)koolidele, kus olen käinud, võin julgelt väita, et üks oluline osa minu haridusest on lugematud Ööülikooli raadio- (ja nüüd ka telesaated ning ka Tootseni filmid), mida juba hilisteismeeast tänaseni olen pidevalt kuulanud.

Tootseni saatesari on tõepoolest kümnete (varsti juba sadade?) mõtlejate varamu, kes ideedevabadust soosivas keskkonnas oma ideid on jaganud. Mõnda loengut olen lausa kolm-neli korda üle kuulanud.

"Igapäevaelu müstikast" ei maksa oodata wikipedialikku faktijärjestust, mida saab internetist ise järele uurida. Esitatakse hoopis mitmeid üsna intiimseid hetki, pildikesi ning kohtumisi erinevate inimestega erinevaist maailma paigust.

Vaatajale saab selgeks Isa Vello eruditsioon (16 keele oskus ja neis ka rahvalaulude laulmine), suursugusus, kuninglikkuski, vahva huumorimeel ja eneseiroonia ("armusin iseendasse, kuid ei leidnud vastuarmastust") ning tolategemine, aga samas ka vananemise vaev ja nördimus.

Ta ise räägib endast kui Kristuse eeslist, kel küll polnud mõtet arvata, et Jumalapoja sündimise ööl tema üle oleks juubeldatud. See oleks temast narr olnud.

Olnuna soomepoiss, teeninuna Saksa armees, ütleb teoloog ja katoliku vaimulik, et parem on aidata kui tappa. Tänastele noortele paneb südamele: "Teie olge rahutegijad". Liigutav on ka mälestus lapsepõlvest Lalsilt Viljandimaal, kui ema saatis pahandust teinud pojad sajatades majast välja ning väike Vello (siis Endel) pani ette, et "kui läheks paluks andeks".

HETKED

Filmis leidub rohkelt huumorit, mu lemmikstseen, kus Salo jõi koolikülastuse järel õpetajate või külaliste toas teed/kohvi ühes kahe teise inimesega. See ülipikk vaikelu ja kaasviibijaist õhkuv ebalus.

"Meil oleks nagu kiire. Aga kuhu?" küsib filmi teises osas padre Vello. Samas võib mõni pikem stseen mõjuda nii täidetult kui sajand.

Laulupeo ülevusega kurku nööriv stseen, kus lapselikult puhta näoga Vello Salo, rukkilillekimp käes, laulab kõrvuti tänavu kevadel lahkunud väliseestlasest helilooja ja dirigent Roman Toiga, kes pisaraisse puhkeb, kui lauldakse "karmide meeste tallermaa". Kas ikka nii karmide….?

Märkimist väärivad ka filmi täpsed ja ilusa keelega subtiitrites jooksvad tõlked. Polüglotist Salo suust kuulis filmi jooksul päris mitmeid keeli, mis olid väga kenasti vastavalt eesti või inglise keelde tõlgitud.

Kahjuks on juba tavaliseks saanud, et headel filmidel on kohati piinlikkust tekitavad tõlked. Käesoleva filmi suurepärase tõlke oli kord inglise, kord eesti keelde pannud Jaan Tootseni kirjanikust noorem vend Tõnis Tootsen, kelle lopsakas, mõttetihe ja ilus keel pole tema väärikalt auhinnatud esikromaani "Esimese päev" lugejatele võõras. Tõnis Tootsen oli ka filmi montaažirežissöör.

VANAINIMESE ASI

Vananemise ja surmaks valmistumine oli mu meelest linateose kõige erilisem ja ka kriipivam teema. Ja nagu luuletaja Indrek Hirv filmis räägib, et ega see vananemine ja surmaks sättimine pole Salo puhul rahulik, vaid ärev.

Julgelt näidati ka valusaid hetki, fotograafide ärakasutamist või siis koostööd. Vanainimese nõutut-nukrat küsimust: "Mis ma nüüd tegema pean?" Sama kohkunud nägu ja küsimust olen oma 89-aastase vanaema puhul korduvalt kohanud. See on ihult lapseks ja kohmakaks saamine, hinges aga aastate väärikus ja eneseteadvus. See valus ebakõla.

Pirita kloostri väravate taga "sissetungijate" omamehelik ära-tegime-käeplaksulöök lõi piitsahoobina tähelepaneliku vaataja silma.

Publikuni tuuakse erinevad vananemisega kaasnevaid mured, heidetakse nalja Pampersi vajaduse üle, teemaks on ka digipädevuse hääbumine. Olen varemgi mõelnud, et meie digioskust nõudvas riigis peaks rohkem vanematele inimestele tähelepanu pöörama, kes ei saa kogu selle digindusega kas üldse – või antud juhul enam – toime. Oma sugulaste pealt näen, kui raske on asju ajada, kui pole diginäpp. Aina sõiduta põdurat vanainimest ühest kontorist teise, telefoni teel asju ei saa pea üldse enam ajada.

Filmis on leitmotiiviks kadunud pass (identiteet) ja luukere otsimine kapist. Esimene leiti, teist mitte. Ka "muumiate odavmüük Pirita kloostris" kordus refräänina Isa Vello jutus. Kloostrist leidus vaid lummavaid teenistusi ning eksootilisi ja väärikaid nunni, kes Isa hellalt, ent kindla käega hoidsid ja elama sundisid.

Kuidas siis vananeda? Me kõik võiksime sellele mõelda ja võib-olla enne kui hilja. Mina leidsin osalt vastuse muusikast, mis on ju see, mis südamesse jõuab. Režissööri abikaasa Eva Eensaar-Tootseni inglihäälega lauldud Johnny Flynni "The Water" ülendas kogu loo inimese hinge nukraks lüürikaks ja meenutas Isa Vello sõnu: "Oleme armastajateks loodud. Peame vaid armastuskirju kirjutama."

mu ainumas vara on jõgi

näen kodu ta loogetes suuris

Jumal päästa mind sa

sest ma jääda ei saa

muidu upun oma kontidest puuris

vesi võtmata annab

mind vaevata kannab

ei upu ma, ei murdu

sest mu surmad on surdud

aita tahuda pisike paat

mis voolu pääl püsima jääb

kus liig sügav säng

ja käib röövkalamäng

on paadist vast rõõmu mul sääl

nüüd vesi on sügavam veel

ja kiiremaks läinud ka vool

kuid öö tähti toob siis

ja mu südameviis

saab saateks sel ränduri lool

on kodumaa unumas uneks

va kauguses kahvatuv kriips

kaldad kauged kõik siin

nii et kaob silmapiir

väsind kunstniku viimane viir

(inglise keelest tõlkinud Tõnis Tootsen)