Põhivõistlusse on valitud filmid autoritelt, kes on juba varem filme teinud, ehk siis, see pole see kava, mis PÖFFi rahvusvahelist nägu kujundab - debüütfilmide kava. Põhivõistluse valikus on 19 filmi, üpris laia geograafilise ja žanrilise haardega. Kõiki põhivõistluse filme esitlevad ka režissöörid ise, mis annab hea võimaluse saada filmi kohta taustainfot ja küsida kasvõi isiklikult, miks ta just sellise filmi tegi. Tasemelt on põhivõistluses samuti vägagi erinevaid linatöid, mõned neist sobiksid ka kinolevisse, mõne lõppu ei suuda aga kuidagi ära oodata. 

PÖFFi avafilmiks oli tänavu Tom Lowe' film-vaatemäng "Ärkamine", mis võistleb põhivõistluses hoolikalt läbitöötatud draamadega. Peamiselt droonidega ja aegluubis üles võetud kaadritest koosneva vaatemängu dramaturgilist joont on äärmiselt raske tabada. Üks pooleminutiline kaader järgneb teisele - kord lendab kaamera üle mägede, siis näeme laste aeglustatud jooksu, kalavõrgu heitmist või baleriini tantsusamme põlismetsas. Kõik on pildiliselt muidugi äärmiselt ilus, kui kujutate ette postkaarte maailma kaunimatest ja puutumatutest paikadest. Nende paikade sekka mahub ka meie väike Eesti, kuid Joosep Matjuse dokumentaalfilm "Tuulte tahutud maa", mida kahjuks PÖFFi kavas ei leia, täidab peaaegu sama ülesannet, demonstreerides moodsa tehnika abil kodumaa kordumatut võlu.

Tom Lowe' filmi võtted on toimunud 35 riigis, kuue aasta jooksul on võttegrupp maailmale seega peaaegu ringi peale teinud ning selle reisi eesmärk ongi olnud ilmselt maailma puutumatu ilu jäädvustamine. Pelgast jäädvustamisest aga Lowe'le ei piisa, sarnaselt oma vaieldamatule eeskujule ja ka filmi produtsendile Godfrey Reggiole püüab ta jäädvustatut veelgi kaunimaks muuta kaadri aeglustamise või kiirendamise kaudu, saateks Joseph Trapanese pateetiline ja suurustlev muusika.

Tulemus on kohati isegi naljakas, kuid 93 minutit aegluubis postkaarte mõjub pigem nelja tunnina, kus tülpimus asendab esmalt mõtted ja seejärel ka emotsioonid. Lowe' kahjuks räägibki see, et ta on liialt takerdunud oma eeskujude, eelpool mainitud Reggio ja filmi teise produtsendi Terrence Malicku samalaadsetesse töödesse. Kui siia kõrvale tuua võrdluseks Reggio legendaarne "Koyaanisqatsi", siis 40 aastat tagasi oli see tõepoolest seninägematu vaatemäng, mida hoidis dramaturgiliselt koos ka Philip Glassi originaalmuusika, kuid 2018. aastal seda enam korrata ei õnnestu.

2018. aastaks leiab netiavarustes ka "Koyaanisqatsi" alternatiivvariante, kus režissööri ja monteerija töö teeb otsirobot, lisades netist leitud videosid aegluubis Glassi muusikale.

Eksootikast ja looduslähedusest huvitatud leiavad hoopis kõnekama loo Albaania režissööri Robert Budina filmis "Pelgupaik pilvede keskel", mis niisamuti põhivõistluskavas linastumas. Budina viib vaataja Albaania mägedes asuvasse külla, kus karjatatakse kitsi ja lambaid ning käiakse mošees palvusel. Külakese elu saab aga teistsuguse pöörde, kui ullikeseks peetav karjus Besnik avastab mošee krohvi alt katoliku kiriku ikoonilised seinamaalingud. Avastus toob mägikülla tänapäeva ühiskonda lõhestanud religiooniprobleemid ning andeksandmise ja mineviku tundmise temaatika. Besniku tegelaskuju kaudu annab režissöör edasi lihtsa ja kaine, jalad maas suhtumise olulisust selliste vastanduste lahendamisel nagu põlvkondade vahelised erimeelsused või naiste kohtlemine traditsiooniliselt mehekeskses kogukonnas.

Robert Budina "Pelgupaik pilvede keskel" kannab üpris tüüpilisi festivalifilmide tunnuseid - aktuaalsed probleemid antakse edasi läbi traditsioonilise kogukonna, lugu ilmestavad eksootilised ja pildiliselt kaunid võttekohad ning sealse argielu ja mentaliteedi üksikasjalik kujutamine. "Pelgupaik pilvede keskel" on just selline film, mida kinolevis ei kohta, kuid millel on kindlasti oma publik. Sama teemat on lahendatud ennegi ja Budina töö jääb samasuguste filmide varju, kuid võimalust heita pilk Albaania mägilaste ellu just väga sagedasti ei esine.

Kolmanda PÖFFI põhivõistluse filmina võib siia kõrvale võtta ajalooainelise põneviku "Libahunt". Poola režissööri Adrian Paneki teine film on žanrilt õuduspõnevik - tegevus toimub 1945. aastal, kui natside koonduslaagrist vabanenud lapsed peavad hakkama saama näljaste, laagrit valvanud verekoertega. Paneki loojutustamisviis on esmapilgul halastamatu - koonduslaagris veedetakse viimaseid päevi, vene vägede pealetungi kartuses, lapsed pääsevad sealt vaid ime läbi. Filmi alguse šokk asendub küll leebema kujutlusviisiga, laste saatus hoiab aga närve pingul filmi lõpuni.

Panek võtab palju üle Hollywoodilt - tihe montaaž ja saatemuusika hoiavad pinget, laste tegelaskujud on lihtsad, ilma erilise sisemise arenguta ja lugu jookseb sujuvalt ühest vahejuhtumist teise. Oma pealiskaudsuses on "Libahunt" küll kassafilm, kuid probleemid ja teemad, mida ta puudutab, on tõsised - ühtehoidmise olulisus pöördelistel aegadel ning inimlikkus ja väärikus, on väärtused, mida võiks meelde tuletada ka läbi meelelahutuse. Võib oodata, et Paneki "Libahunt" on menukas mitte ainult PÖFFil, oma kodumaal sai Panek selle filmi eest juba aasta parima režissööri tiitli.