Tõnu Karjatse filmikomm: "Põrgu Jaani" mõju kahandavad Sarnet ja Keedus
Eesti Vabariik 100 filmiprogrammi täispikkade mängufilmide reas on linale jõudnud viiest kolm filmi: Moonika Siimetsa "Seltsimees laps", Liina Triškina-Vanhatalo "Võta või jäta" ja äsja esilinastunud Kaur Koka "Põrgu Jaan". Aasta lõpu poole jõuab ekraanile ka Anu Auna "Eia jõulud Tondikakul" ja täispikkade mängufilmide filmiprogrammi lõpetab veebruaris Tanel Toomi "Tõde ja õigus". Valik katab sisuliselt Eesti ajalugu ning osutab sellele, kust me tuleme ja kuhu oleme jõudnud.
Ajastu poolest on programmis vanim Kaur Koka "Põrgu Jaan", mille tegevustik paigutub kokkuleppeliselt Põhjasõja järgsesse kaosesse, film ulatub kõige kaugemale ka oma abstraktsuse astmelt. Koka esimene täispikk film võimaldab sümboolseid üldistusi ja mõttemänge eestlase ning eestluse mineviku ja olemuse teemal. Ühtlasi võib "Põrgu Jaani" tegelaskujusid lahti mõtestada psühholoogilisel tasandil. Mälu kaotanud peategelase kuju on sümboolne küsimus sellest, kes me oleme - kas me identiteet koosneb sellest, mida teised meis näha tahavad, või on meis julgust endas ära tunda ja tunnistada midagi tõrjutut. Kaltsudes külaelanike ja paruni truude turvameeste kaudu seab Kokk küsimuse alla läinud sajandi alguse rahvusromantilise kuvandi kangelaslikust blondist vägilasest, kes Eesti rahva kestvust siinsel maalapil sajandeid ülal hoidnud.
"Põrgu Jaan" lammutab groteskse abstraktsusega eelkõige esimese vabariigi aegset patriootlikku pilti, lisades paraja annuse pragmaatilisust. Ehkki Kokk on intervjuudes eitanud igasugust soovi teha päevakajalist filmi, räägib "Põrgu Jaan" Eesti inimesest nii nagu me teda tunneme siin ja praegu. Teda iseloomustab äärmine visadus, mis lubab läbi tulla ka kõige raskematest (ajaloo)katsumustest, olgu selle hinnaks kasvõi mälukaotus, identiteet kujuneb vastavalt sellele, kuidas olud muutuvad. Samas ei takista miski teda sirge seljaga aeg ajalt tagasi tõmbumast. Just siin ongi valikute küsimus, kas minna kaasa tugevama positsiooniga, alluda sellele või eirata sellega kaasnevat mugavust ja alustada nullist.
"Põrgu Jaani" mõju kahandab aga mõnevõrra see, et mullu tuli linale kaks pea samasugust täispikka mängufilmi: Rainer Sarneti "November" ja Sulev Keeduse "Mehetapja/Süütu/Vari". Kumbki neist ei kuulunud EV 100 programmi, küll aga andsid nad sobiliku baasi sünnipäevafilmide kavale. Keeduse film kattis oma kolme filminovelliga kogu ajaloolise identiteedi probleemistikku, Sarneti Kivirähki tõlgendus aga lahkas mütoloogilist pärandit. Teadmatuse ja pidetuse probleemistik on ühine neile kõigile. Üldistatult on kogu EV 100 mängufilmide kava ühendavaks märksõnaks samuti ajaloo valgete laikude avamine. Tuleb loota, et sellele mõeldakse ka siis, kui EV 100 kultuuriprogramm lõpeb ja filmi valdkonna rahastus naaseb tavalistesse raamidesse.
Toimetaja: Valner Valme