Põhjasõja laastatud Eesti mererannalt leiavad kohaliku paruni sulased lainetest sinna uhutud mehe. Lähedalt leitakse ka kellelegi Jaan Niemandile kuuluv arstikohver. Nõnda saab alguse müsteerium, kus nii kohalikud külaelanikud, traumast taastuva poja eest hoolitsev parun kui eelkõige mälu kaotanud Jaan ise püüavad kild killu haaval kokku panna, mis juhtus ja kellega ikkagi tegemist.

Paljude kodumaiste filmide jaoks näib žanrimääratluse vältimine olevat auasi ja nõnda on keeruline raamistada ka EV100 programmi kuuluvat "Põrgu Jaani". Ühelt poolt on tegemist õudussugemetega põnevikuga, teisalt ajastufilmiga, kolmandaks psühholoogilise draamaga ja kõike seda košmaarse fantaasia kastmes.

Pea ükski senine arvustus pole mööda pääsenud võrdlusest Rainer Sarneti mulluse "Novembriga" ning lisaks painavale atmosfäärikale ühendab filme tähtis osa võttemeeskonnast – produtsent Katrin Kissast ja operaator Mart Tanielist kunstniku Matis Mäesalu ja kostüümikunstnik Jaanus Vahtrani. Taset pole alla lastud, sest sarnaselt "Novembrile" on "Põrgu Jaan" visuaalselt äärmiselt muljetavaldav teos.

Märkimisväärne osa tegevustikust toimub vähese valgusega ruumes ning pimedas filmimine on üldjuhul tegijaile korralik peavalu. Isegi kõrge-eelarveliste Hollywoodi filmide ööstseenid kipuvad sageli jääma raskelt hoomatavalt tumedaks või vastupidi valgustuses ebaloomulikuks. Veiko Õunpuu filmide üles võtmisega kuulsust kogunud ja tänaseks rahvusvaheliselt tunnustatud Taniel on aga geenius, kes suudab muuta eraldi kunstiteoseks pea iga kaadri filmis. Ka tegelaste riided ning lagunevad hurtsikud mõjuvad sedavõrd ehedalt, justkui oleski vaataja heidetud otse keset 18. sajandi alguse näljahäda. Lisaks kasutab "Põrgu Jaan" hiilgavalt ära Eesti raagus loodust, loomaks kummituslikku ja ärevat õhkkonda.

Kahjuks lonkab "Põrgu Jaan" jalga seal, kus Eesti filmid ikka kõige sagedamini komistama kipuvad – stsenaariumi ja jutustustempo osas. Lugu on enam kui pooleteise tunnise filmi kohta napilt, unenäolise kulgemise tõttu kannatab tegevustiku pinevus, ka dialoogid mõjuvad oma katkendlikkuses ebaloomulikult. Näitlejad on küll head, eriti Meelis Rämmeld peaosas, Andres Lepik väsinud parunina, Peeter Volkonski sulasena ja vaid paari stseeniga eredalt meelde jääv Anne Türnpu nõidusliku külaelanikuna, ent vajaka jääb inimlikust puudutusest, isiklikust emotsionaalsest seosest toimuvaga. Algselt oli "Põrgu Jaani" näol tegemist lavastaja-stsenaristi Kaur Koka 2011. aastal bakalaureusetööna tehtud lühifilmiga. Enam kui tund aega pikemas vormis jääb materjal lihtsalt pisut hõredaks.

31-aastane Kokk saab terviku lavastamisega siiski hakkama ja EV100 programmi võib vaid kiita, et on julgetud panustada mitmele esimest korda täispika filmi eest vastutavale lavastajale (lisaks Kokale Moonika Siimets "Seltsimees lapsega", Liina Trishkina-Vanhatalo "Võta või jätaga" ja Tanel Toom veebruaris esilinastuva "Tõe ja õigusega").

"Kas sellist filmi me sünnipäevaks tahtsimegi?" küsib Helen Schmasin Päevalehe veergudel. "Põrgu Jaan" lõhestab nähtavasti vaatajaid korralikult – 2 punkti 10st sealtsamast, 3 punkti Õhtulehes. "Minge "Põrgu Jaani" vaatama isegi juhul, kui te aeglasi filme pelgate," soovitab seevastu diktor.geenius.ee. "Vaatajad peaksid valmistuma mitmeks kinoskäiguks, sest film ei anna ennast kergesti kätte," manitseb omakorda Hendrik Alla Postimehes. Uuesti vaatama küll ei tõtta, aga eelviidatud küsimustele vastaks lühidalt pigem jaatavalt – puudustele vaatamata on "Põrgu Jaanis" saladuslikkust, mis ammutab endasse, ega lase priiks ka kohe pärast saalist väljumist.