Kaur Koka debüütfilm "Põrgu Jaan" on ambitsioonikas, visuaalselt erakordselt paeluv müsteerium, mille keskmes on vaesunud mõisa sattunud mäluta mehe eneseotsingud 18. sajandi alguse trööstitus ja rahutus Eestis. Tegemist ei ole siiski ajaloolise draamaga, vaid ajalooliste sugemetega — või pseudoajaloolise, nagu filmi loojad ise ütlevad — looga, kus ajastu on ennekõike atmosfääri loov, mitte lugu käivitav.

Filmi staatus "eesti filmina", sarnasus teiste viimase aja filmidega on juba palju kõneainet pakkunud, nii autorile kui arvustajatele, ja seda ei ole mõtet veel kord teemaks võtta. Võiks muidugi küsida, kas see siinmail välja kujunenud kunstitaotlusliku filmi vorm või üldisem idee kunstifilmist — kunstist filmis — ei ole hakanud konnatiigistuma, liigselt iseennast peegeldama. Kui vormiotsingud viivad autori "tüüpilise eesti filmini", siis on ehk otsinguparameetrid liiga kitsalt määratletud? On arusaadav, et filmikunst tervikuna vajab levikino kõrvale teistsuguseid filme, aga see "teistsugune" võib ju ka olla teistsugune.

Filmi probleemiks ongi ennekõike see, kuidas teatud laadi — keerukuses, kujundlikkuses, avatuses krüptiliseks muutuva, kinematograafiliselt maalilise, teatraalsusega flirtiva, aeglase ja valdavalt vaikiva — kunstilisuse poole pürgimine hakkab takistama lihtsalt hea loo hästi jutustamist. Filmis on ju kõik iseenesest olemas: lugu, sündmustik, head näitlejad, huvitav maailm, tugev tehniline meeskond jne, aga lool ei lasta esile tulla, müsteeriumile sobivas tempos ja moel lahti rulluda, sest väljendusviis lähtub soovist teha teatud laadi kunsti, aga neid kahte ei osata teineteist toetama panna, üheks tervikuks kokku tuua.

"Põrgu Jaani" teekond

"Põrgu Jaani" teekond täispikaks filmiks sai alguse 2011. aastal Kaur Koka filmiõpingute 3. aasta kursusetööna valminud samanimelise tudengifilmina. Toona, nagu autor meenutab, andis Jüri Sillart neile ülesande teha ajastufilm, õppimaks tabama ajastu vaimu, mõtlema põhjustele, miks asjad olid nii, nagu nad olid.¹ Teema otsingutel avastasid filmitegijad Põhjasõja-järgsed legendid, nende hulgas Taeva Jaani loo, mille lühifilm lähtekohaks võtab.

2011. aasta "Põrgu Jaan" on väike filmipärl, mis, nagu autor isegi tundis, sisaldab potentsiaali, või ehk isegi vajadust olla jutustatud pikemas versioonis, põhjalikumalt. Selle filmikese tugevuseks on ühelt poolt just algmaterjal, rahvaprohveti või taevaskäija kuju — põnev leid ajaloost, mis on meie kultuurimälust peaaegu kustunud ja mis pakub seega nii avastamisrõõmu kui tõlgendamisvõimalusi. Ka ülejäänud algmaterjal on igapidi rikkalik. Siit leiab kuulsaid (ette)kuulutajaid, nagu Karl Reits, Tallima Paap, Lüütsepa Jaan (Taeva Jaan), Järve Jaan, prohvet Maltsvet (Juhan Leinberg), Kordo (Jaan Valge) jne, kellel oli sageli ebamäärane staatus prohveti, nõia ja külahullu piirialal, koos legendidega nende pentsikutest eluseikadest, pöörastest ennustustest (nägid nad ju ette nii ronge, telefone kui ka maailma lõppu) ja imetegudest, mis sageli muutsid nad mütoloogilisteks kangelasteks juba oma eluajal. Ehkki enamasti olid toona jutustajateks ja taevaskäijateks naised, sageli suisa teismelised või isegi lapseohtu tüdrukud, kelle ettekuulutusi järgides inimesed raskete aegade kiuste ka oma maist vara lihtsameelsetele osaks saava õndsuse nimel aeg-ajalt ära põletasid. Ühelt poolt oli tegemist vaga elu propageerijatega, teisalt kätkes see usuekstaasini viivat fanatismi, mida isegi melancholia religiosa nimelise haigusena diagnoositi ja selle põdejaid kohtu poolt ravile saadeti.

Põnev on ka kristluse, müstitsismi ja šamaanluse, (tänases arusaamas) usu ja ebausu põimumine toonases uskumussüsteemis nagu ka nende usuliikumiste toimimine sotsiaalse õigluse ja ärkamisaja hällina, millele kõikide inimeste jumaliku võrdsuse kuulutamise kõrval andsid olulise tõuke just taevaskäijate ilmutused mõisnike ja valitsejate saatusest põrgus. Ja kuigi neid liikumisi peetakse eestlaste rahvusliku ärkamisaja eelkäijaks, toimisid need samas ka traditsioonilise talurahvakultuuri murendajana ja talurahva maailmavaate ümberkujundajana. Kõigele lisaks olid nende prohvetite ja liikumiste suhted nii peavoolu kiriku(te) kui ka mõisnikega vastuolulised — puhuti harmoonilised ja toetavad, puhuti konfliktsed ja vägivaldsed, kuna ühelt poolt kultiveerisid nad kristlikku maailmavaadet ja vaga elu (käisid ju mõnel pool talupojad mõisnikult varasemate varguste pärast andekski palumas), teisalt läksid need liikumised vastuollu kiriklike praktikatega, kultiveerides teatavat "kodanikuallumatust", mis mõisnikele meelehärmi valmistas, mistõttu jõudsid prohvetid ja taevaskäijad isegi kohtupinki.

See temaatika on huvitav nii seigana Eesti ajaloost kui üldisema usundiloo osana, nii konkreetsete inimeste elulugude kui inimese ja usu suhete tasandil — kas või küsimusena, mis kannustab mõnda inimest prohvetiks saama, teisi neid järgima, kolmandaid neile vastanduma ja neid mahagi suruma. Rääkimata soolistest, sotsiaalsetest ja institutsionaalsetest dünaamikatest, mis ennast selles materjalis huvitavatel viisidel ilmutavad.

Ehkki siinsete prohvetite, ettekuulutajate ja taevaskäijate ning nendega seotud usuliikumiste temaatikat on folkloristid ja usuteadlased võrdlemisi palju uurinud, ei ole see kunstides ülemäära käsitlemist leidnud. Eduard Vilde "Prohvet Maltsveti" (1905–1908)² tuules on 'valge laeva' kujund Eesti kultuuriteadvuses põlistunud, ent ometi on see üksnes pisike tahk toonasest "prohvetlusmaastikust", pealegi figureerib see hilisemates kunstilistes käsitlustes eelkõige sümboolse kujundina, mitte ajaloolise seigana. Kalju Komissarovi film "Valge laev" (1970) riivab ju seda seika üksnes sümboolselt ja kujundlikke vihjeid sellele temaatikale võiks ehk veidi meelevaldselt näha ka Sulev Keeduse "Somnambuulis" (2003), niivõrd kuivõrd taevaskäijaid ka somnambulistideks nimetati. Avaramalt on seda teemat viimasel ajal käsitlenud Anne Türnpu sõnalavastus "Valgelaev ja taevaskäijad" (2004), ent üldisemas plaanis on 18.–19. sajandi talurahva värvikas usuelu oma oluliste järelmitega (filmi)kunstiliste lähenemiste eest peitu jäänud. Mis on tõepoolest üllatav, sest see on — nagu ka eelnevast ehk ilmneb — erakordselt tihke ja laetud temaatika, tõeline antropoloogiline maiuspala, kus kohtuvad ja põimuvad ajalooline, mütoloogiline ja sümboolne maailm, individuaalne, kollektiivne ja institutsionaalne tasand, rahvuslikud ja rahvusvahelised hoovused. Seetõttu oli selle ajaloolise seiga avastamine tõepoolest suurepärane leid.

Koka lühifilm suhestub selle rikkaliku algmaterjaliga huvitavalt. Juba pealkiri pöörab peategelase, taevaskäija, nime tagurpidi Põrgu Jaaniks, luues uue tõlgendusruumi. Ühelt poolt võib seda motiveerida tõik, et lühifilmis on esiplaanil prohveti (Meelis Rämmeld) roll, ja prohvet mitte üksnes usukuulutajana, vaid sotsiaalse õigluse eest võitlejana, inimeste võrdsuse kuulutajana. Kohtasid ju taevaskäijad mõisnikke eeskätt just põrgus, mis tähendab, et neid portreteeriti paheliste ja patustena, kelle vastu mässamine sai sel moel ka moraalse õigustuse. Nii on filmis kohal juba tuttav mõisniku ja talurahva vastandus, millele ehitub uue kihina prohveti-Jaani tegevus. Sel viisil saab ka talupoegade ja mõisniku vastandus uue mõõtme — sotsiaalsel ja majanduslikul kihistumisel põhinevale autoriteedile ja võimule ning selle kehtestamise viisidele lisandub usul põhineva, religioosse ja moraalse autoriteedi ja võimu dimensioon, mis andis võimaluse etableerunud korra kritiseerimiseks. Ent mängu on toodud ka võimu ja vastutuse mõõde, mis omakorda annab Põrgu Jaani nime tõlgendamiseks uusi perspektiive.

Ennekõike võimaldab aga sellele tugevale, ühelt poolt tuttavale, teisalt filmi käigus lahti rulluvale temaatilisele ja narratiivsele aluspõhjale toetumine lisada filmile küllaltki suurt fragmenteeritust ja poeetilisust. Üldine foon lubab väljajätmisi, kaotamata mõistetavust, ning samas võimaldab neil valitud fragmentidel öelda rohkemat, kui seda teeb üksnes nende vahetu audiovisuaalne sisu. Just see laseb filmil kasvada millekski suuremaks kui see, mida ekraanil näeme. Samas on seda tihedat ja laetud teemat julgelt ja väga oskuslikult hõrendatud, valitud keskne probleem ja sündmusteliin, mille ümber paigutuvad hästi valitud killud. Mõned detailid võivad lühiformaadi lakoonilisuse tõttu muidugi kaotsi minna, ent kuna suurem maailm, millesse need tükid paigutuvad, on mõistetav, ei lõhu see filmi narratiivset terviklikkust. Veelgi enam, see suurem maailm tekitab ka ootust sellest kaaderhaaval rohkem teada saada.

"Põrgu Jaani" lühifilm on suurepäraseks näiteks, kuidas tugev lugu ja kunstiline-kinematograafiline lahendus teineteist toetavad ja võimendavad, võimaldavad oma sümbioosis luua mõjuva filmi. Mõistetav narratiivne maailm pakub kindla pinnase julgematele kunstilistele lahendustele, ilma et film seeläbi krüptiliseks muutuks; poeetilisus võimaldab sel saada millekski enamaks kui lihtne ajalooline draama. Teisiti sõnastades: see on hea film, sest see on hea loo kunstiliselt huvitav käsitlus. Ja paljulubav lähtekoht edasiarenduseks, sest abstraktsemate, sügavamate mõõtmete väljajoonistamiseni lühifilm veel ei jõudnud.

Uus, täispikk "Põrgu Jaan", mis valmis kuus aastat hiljem, on müsteerium, mille tuuma võiks siinkohal kokku võtta küsimusega: mis juhtus "Põrgu Jaaniga"? Sest see, kuidas nii rikkalikust algmaterjalist ja paljulubavast lühiversioonist sai just selline mängufilm, on omaette müsteerium. See ei tähenda, et uus film oleks ilmtingimata pidanud olema väikese "Põrgu Jaani" laiendatud, põhjalikum käsitlus või et väikese "Põrgu Jaani" sisu oleks sellise laienduse välja kandnud. Aga toimunud transformatsioon on iseenesest piisavalt huvitav, et seda lähemalt uurida.

Maailmad ja lood

Uus "Põrgu Jaan" jagab oma eelkäijaga eeskätt pealkirja, vormiliselt ka aegruumi, Põhjasõja-järgset olustikku, ehkki viimane on märgatavalt muutunud. Prohveti-Jaani loo ja usupõhise sotsiaalse õigluse eest võitlemise teema asemel on nüüd esiplaanil lugu rannast leitud mehest, kes arvatakse olevat arst Jaan Niemand. Kuulutaja lugu on küll tagaplaanil veel olemas ja suures "Põrgu Jaanis" leiab rohkesti killukesi väikesest "Põrgu Jaanist", ent need on uues kontekstis sel määral ümber mängitud, et suur "Põrgu Jaan" ei ole enam sisuliselt väikesega seotud, ei ole selle laiendus, vaid uus iseseisev teos.

Miks siis, võiks ju seepeale küsida, üldse nende kahe omavahelist suhet uurida. Ühelt poolt lähtub see muidugi isiklikust huvist mõista, mis algsest tummisest ajaloolisest allikmaterjalist uude filmi jõudis, mis rolli see uues tervikus täidab. Ent võrdlust motiveerib seegi, et ka autor ise toob siin-seal intervjuudes väikest "Põrgu Jaani" suure lähtekohana esile ning kõikidele muudatustele vaatamata korratakse uues filmis algversiooni kilde küllaltki otseste tsitaatidena. Ka uue filmi pealkirjaks on kõikidele nendele transformatsioonidele vaatamata jäetud "Põrgu Jaan" ja peaosa mängiv näitlejagi on sama, ehkki tegelane on uus. Nende filmide vaheline geneetiline suhe on markeeritud, mistõttu on ootuspärane, et kõik seosed ja muudatused on uusversiooni tähendusele mingi jälje jätnud ja pakuvad selle tõlgendamiseks võimalusi. Nii on huvitav väikese filmi kaudu suurele valgust heita ja uurida, mida see "Põrgu Jaani" juures märgata laseb.

Meie ees on seega kaks lugu — väikese "Põrgu Jaani" keskmes olev rahvaprohveti lugu ja suure "Põrgu Jaani" keskmes olev mäluta ja identiteedita mehe lugu. Nendel kahel lool on juba loomuldasa üks oluline erinevus. Põrgu Jaani kui võrdsust kuulutanud rahvaprohveti lugu on oma eripärases sotsiokultuurilises aegruumis toimuv lugu, mis ühel või teisel moel nõudnuks ajalootruumat käsitlust, kuna toimuva mõistmine eeldab tolle aegruumi mõistmist. Teistsuguses aegruumis oleksid teistsugused prohvetid. See aga ei tähenda, et sellel puuduks üldistusvõime, vastupidi — eks prohveteid ole olnud ka varem ja leiab nüüdki ning nende universaalsus muudab ka iga üksiku juhtumi kandvaks. Üksikjuhu tagamaade ja toimimise lahtiharutamine vajab konkreetse kontekstiga arvestamist, ent samas paljastab ka prohvetluse ja uskumise psühholoogilise funktsiooni universaalsuse.

Arsti-Jaani lugu on vastupidine — see ei ole ajastuspetsiifiline karakter, vaid selline, kelle võiks põhimõtteliselt istutada mis tahes aegruumi ning arstiks saamise asemel võiksid talle ette sattuda mis tahes valikud. Teda ei seo selle aegruumiga miski, ta ei ole selle maailma, sealse sotsiaalse süsteemi ülesehituse osa sel viisil, nagu seda on prohveti-Jaan. Selline võõrelemendiks olemine on filmis muidugi narratiivselt õigustatud tema mälukaotuse tõttu — ta ongi sattunud võõrasse kohta ega tea, kes ta on — ning diegeetiliselt kompenseeritud arstiks saamisega, kuna arstil on selles maailmas koht olemas. Sellise karakteri eemus, filmi vähese ajaloohuvi korral, on see, et ta ei esita filmimaailmale omapoolseid nõudmisi, vaid on võimeline kohanema mis tahes oludega ja laseb luua enda ümber mis tahes maailma, samas kui rahvaprohvet peategelasena sellist maailmaloomelist vabadust (näiliselt) ei võimalda. Teisalt on selliste fiktsionaalsete konstruktide või diegeetilise maailma võõrkehade taamuseks muidugi teatav empaatia probleem — kuna nad sellesse maailma olemuslikult ei kuulu, kipuvad nad olema kõrvalseisja, vaatleja rollis, ent sellisele tegelaskujule on keeruline kaasa elada. See omakorda seab filmiloojale suuremad nõudmised kangelasloomes, valimises, milliseks kujundada tegelase mõtestatud suhe ümbritseva maailma ja/või vaatajaga. Jaan Niemanile luuakse soodne situatsioon ja ta seatakse filmi käigus vastamisi kolme müsteeriumiga: kes ta on ja mis temaga juhtus, mis on viga paruni pojal ehk mis juhtus mõisas ja mis on viga talurahval. Seejuures seob üksnes viimane looliin tema seikluse just Põhjasõja-järgse aegruumiga ning sellesse on kätketud ka väikese "Põrgu Jaani" temaatika. Ehkki mõisad olid toonase sotsiaalse reaalsuse osa, on filmis kajastatud mõisamüsteeriumi sündmustik puhtfiktsionaalne ja sellisena arsti-Jaani tegelaskujuga samas staatuses — ning, nagu selgub, ka tema enda loo osa.

Väikese "Põrgu Jaani" loo keskmes on surnuist ärganud rahvaprohvet Jaan. Suures "Põrgu Jaanis" on prohveti rollis taevaskäija (või põrguskäija) Eia (Adele Taska), ent seekord kõrvaltegelasena, muutes ka usu temaatika kõrvaliseks liiniks. Kummaski filmis on need kuulutajad toonasest usuliikumiste laiemast kontekstist mõnevõrra välja rebitud. Ent prohveti-Jaan toimib siiski selle terviknähtuse lihtsustatud üldistusena, mis seob muud filmiseigad sõlmpunktina usuliikumise temaatikaga. Suures filmis on usumaailm esitatud mitmekesisemate fragmentidena — talupoegade allumatus, maise vara põletamine, Eia surnuist ärkamine ja kuulutused, Tiidriku (Pääru Oja) paadiehitus, mõisniku (Andres Lepik) vastumeelsus nende (usu)praktikate suhtes. Aga niimoodi killustatuna pole neil seikadel enam sellist üldistusvõimet ja puudub ka selge koondumispunkt, mis neid kõiki usuliikumise ilminguina lõimiks, mistõttu kipuvad nende vastastikused suhted ebamääraseks jääma — kes teab, see mõistab seostada.

Ehkki Eia kordab oma kuulutuses osaliselt lühifilmi Jaani esitatut, ei ole see enam rahvale sotsiaalse õigluse, vaid apokalüpsise, veeuputuse kuulutamine. Inimeste võrdsusest põrgu ees räägib vihahoos sittujast talupoeg (Villu Kangur), keda omakorda manitseb teadjanaine (Anne Türnpu), kelle sotsiaalne/religioosne roll on mõnevõrra ebamäärane (aga kiilakas pea ja lauluoskus annavad mõista, et see kätkeb ka maagilisemat sorti tegevusi). Kuna suure "Põrgu Jaani" prohvet ei ole enam inimeste võrdsuse kuulutaja, jääb uues filmis markeerimata, kuidas usk ja talupojaallumatus seostuvad ning kes seda uut maailmavaadet kuulutavad. Kokku tekib usulisest situatsioonist ebaühtlane kompott, mille eesmärgiks ei ole toonase sotsiaalse või religioosse maailma või inimeste mentaalsuse edastamine, vaid liialdatud ja moonutatud kildude kaudu teatava müstilise ja ebaratsionaalse atmosfääri loomine talurahva ümber, mis peaks ilmselt toetama filmi religioosse müsteeriumi telge.³ Eia kuulutamise riituslik vorm küünlavaiba all on sellise müstitsismitaotluse tipphetk. Müsteeriumi kohta mõjub see kõik siiski pisut liiga karikatuurselt.

Filmi(de) aegruumi alustaladeks on sõda, nälg ja katk, mis on sealses maailmas hävitustööd teinud, maha jätnud vaesuse ja häda. Suures "Põrgu Jaanis" on see esitatud rõhutatult räbaldunud kostüümide, kulunud ja lagunenud artefaktide ja virelevate inimeste kaudu. Tohletanud esemete ja elamute abil luuakse mõisamaailma ja talumaailma vahel paralleel — tuuakse esile küll valdavalt vaesust, ent samas rõhutatakse tegelaste rõivaste, välimuse ja käitumisega nende erinevust, mõisarahva kultuursust ja tsiviliseeritust (olude kiuste), mis vastandub talurahva räpasuse ja matslusega. Jaani esitatakse kui nende kahe maailma piirinähtust. Rõivaste poolest küll aristokraat, eristub ta neist mõnevõrra hoolitsemata välimuse poolest (teatav lohakus rõivastumisel, kammimata juuksed jne). Tema välimus erineb omakorda mõisateenijate omast (Peeter Volkonski, Pääru Oja), kes on kulunud riietega, ent siiski kasitud, pärit talurahva seast, aga mitte matsid, ja mõisavalitseja omast (Egon Nuter), kellel on küll uhked, ent kasimata riided, st kes on oma räpasuse poolest matslik. Kostüümi tasandil on nii mõisavalitseja kui Jaan teesklejad — mõisavalitseja teeskleb, et ei ole räpane mats, ehkki siiski on, Jaan ei ole küll mats, ent uhked rõivad ei ole ta natuurile omased. Kostüümide jms kaudu joonistatakse peenelt välja toonase sotsiaalse süsteemi põhijooned, tegelaste paiknemine ja karakter; see toimib teatava maakaardina, mis annab juhise selles maailmas ja tegelaskonnas orienteerumiseks. Nii ei kuulu Jaan õigupoolest kumbagi, ei mõisa- ega talumaailma, mis annab talle teistsuguse võimaluse nende maailmade vahel liikuda. Ehkki me veel ei tea, kes ta selline on — trikster, päästja või lihtsalt äraeksinu. Ja nagu viimaks tundub, polegi see oluline. Jaan on.

Hädadest laastatud maailma edasiandmise samavõrd oluliseks võtteks saab keskkond — trööstitud, tühjad maastikud, kuhu inimesed ja nende elamisedki ära kaovad, mistõttu need lausa kisendavad inimeste puudumisest ja surma kohalolust. Kinematograafiliselt ilusad, samas kõledad ja traagilised, ja see trööstituse esteetika loob kummastava ja lummava atmosfääri. See, et need maastikud on sümboolselt motiveeritud, atmosfääri loovad, mitte ajaloolis-tõetruud, võimaldab filmil esitada lisaks valdavale talupojamaailma kujutamise traditsioonile uusi, värskelt mõjuvaid maastikke.

See on igapidi läbikomponeeritud maailm, milles juhuslikkust on vähe — võib-olla isegi liiga vähe, sest eks selle maailma kunstlikkus, sümboolsus muudab toimuvale kaasa elamise keerulisemaks, distantseerib. Või täpsemalt, sümboli loomine eeldab diegeesist distantseerimist ja tuleb seetõttu ka kaasaelamise arvelt. Ent eks teatud tüüpi kunstitaotluslikkuse puhul ole sellise distantsi loomine ka eesmärk, lootuses, et kaasaelamise pärssimine suunab kaasa mõtlema.

Müsteeriumi müsteerium

Jaan Niemandi kolm müsteeriumi on seotud filmi kahe peamise teemaga, mida autor filmi mõtestamisel esile on toonud: identiteet ja usk.⁴

Esimene neist algab koos filmiga, rannalt meelemärkuseta mehe leidmisega, kes, nagu selgub, ei mäleta oma minevikust midagi. Peamine teemaliin puudutab Jaani mineviku saladuse jälile jõudmist, ehkki protsessi käigus on sisenenud sellesse konkureeriva liinina idee saamisest, võimalustest, mis avanevad siis, kui minevikust loobuda. Need kaks vastandlikku telge — mineviku otsimine ja minevikust lahti laskmine — on huvitavas vastastikuses dünaamikas. Ühe taandumine annab võimaluse teise esiletõusuks: kui Jaan ei otsi oma minevikku, vaid läheb kaasa sellega, mida saatus toob, saab ta arstiks ja saab liikuda talurahva müsteeriumi lahendamise juurde, ent niipea, kui ta ise asub oma minevikku otsima, katkeb saamise narratiiv ja hargnema hakkab mõisas toimunud tragöödia lugu.

Sellest enese minevikust otsimise ja olevikus leidmise dünaamikast oleks saanud luua ilusa kandva pingevälja, aga päris nii see ei toimi. See oleks ehk tekkinud, kui film olekski üles ehitatud valikule kahe müsteeriumi — mõisa ja talurahva müsteeriumi — lahendamise vahel, millest üks kätkeb endas mineviku otsinguid, olnut, teine olevikus tegutsemist, saamist. Ent filmi keskse müsteeriumina esitatakse hoopis Jaani enese mineviku saladust. See aga tähendab, et saamisnarratiivil ei olegi filmi raames võimalust, kuna selle teostumine tähendaks filmi keskse probleemipüstituse mõttetust, samas kui viimane muudab saamise ideestiku viljatuks — lõpuks on film müsteerium, mille keskmes on mineviku otsimine. See sund Jaani minevik paljastada on filmis sedavõrd suur, et nii mõisa kui talurahva müsteerium juhivad meest tuima järjekindlusega mineviku juurde, kuna mõlema liini keskne tegelane oli tol saatuslikul päeval mõisas, olles seega Jaani mineviku võti. Küsimus on pigem selles, kumma käest Jaan vastuse kiiremini kätte saab. Olevikus elamine ja saamine ei ole sel viisil konstrueeritud loos võimalikud ja see pingeväli ei aktualiseeru.

Ent identiteedi müsteeriumi probleem ei olegi selles, et see oma kesksuses rikub eneseotsingute pingevälja, vaid pigem selles, et Jaani mineviku otsingud ei hakka müsteeriumina tööle. See on iseenesest semiootiliselt huvitav probleem — kui planeeritud tähendustamise strateegia ei tööta, paljastub midagi selle strateegia sisemiste mehhanismide kohta. Kui müsteerium ei ole mõistatuslik, saab puudujääva järele kombates ligi sellele, mis müsteeriumist müsteeriumi teeb. Saladused on ju olemas, müstiliste sugemetega muusika ka, mis aeg-ajalt meelde tuletab, et midagi salapärast on õhus. Pimedustki on palju — aga tunnet ei ole.

Filmi vaadates oli õnneks mahti juurelda, miks peategelase mineviku küsimus mõistatusena ei haara. Ehk on asi selles, et Jaanile endale ei näi see filmi alguses korda minevat. Oma mineviku jälgede otsimise asemel luusib ta mõisas ringi ja ootab, et minevikukillud sülle langeksid — mida nad õnneks ka teevad. Arsti-Jaan ei ole paraku dr House, "valges kitlis detektiiv", kes oleks müsteeriumi lahendamise käivitajaks. Või on asi selles, et ka mõisaelanikke ei näi toimunud tragöödia lahendamine huvitavat; parunile piisab sellest, et Jaan on arst, kes võib Albertit ravida. Aga kui kedagi ei huvita mõrvari identiteet, siis miks peaks neid huvitama küsimus, kas see on Jaan. Ehk on asi filmi üldises tempos ja kinematograafias, mis oma suigutava aegluse ja lummava iluga tekitavad põnevuse või ootuse asemel kõiksugu muid tundeid.

Või on probleem hoopis 'müsteeriumi' teistsuguses määratlemisviisis? Film näikse olevat ehitatud ideele, et müsteerium kätkeb saladust ja toimub pimeduses. Saladust konstrueeritakse kui teadmise puudumist — keegi ei tea, kes on see mees; keegi ei tea, kes mõisaproua tappis; keegi ei tea, mis talurahval viga on. Aga teadmise puudumine iseenesest ei konstitueeri veel mõistatust — lõpuks ei tea me ju väga paljusid asju ja saame elu sellest teadmisest puudust tundmata kenasti ära elada. Müsteeriumi, mõistatuse loob see, et puuduva teadasaamine on kellelegi ja mingil põhjusel vajalik, teadmise puudumine on lahendamist vajav probleem. Film jääb hätta just selle puuduoleva konstrueerimisel filmi käivitava ja edasi viiva probleemina.

Teadmiste jaotumine tegelaste, vaataja ja 'autori' vahel ja selle jaotusega mängimine ongi filmi üks suurematest nõrkustest. Maailma ja vaataja "kontrollimise" peamiseks tehnikaks on teadmatus, teadmiste puudumine, nii tegelaste kui vaataja tasandil, ent ühel hetkel on seda teadmatust igal tasandil nii palju, et see hakkab kaasamõtlemist pärssima. Mõtlemisprotsessi käivitavad siiski teadmised ja mida huvitavamad on teadmised, mida pakutakse, seda huvitavamaid mõtteid nad võimaldavad. See, kuidas teadmiste ebaühtlase jaotusega filmi sisemist pinget, dünaamikat luua, on aga peenem kunst.

Alternatiivina kasutatakse sügavamate mõtete kaasamiseks kujundiloomet ja sümboolsust, aga kandva aluspinnata muutub sümbol kergesti kunstlikuks konstruktiks, ei loo terviklikku süsteemi, mida puslena kokku pannes võib sügavamate tähendusteni jõuda. Sümbolid ja kujundid iseenesest ei muuda teemakäsitlust sügavaks, vaid abstraktseks. Sügav käsitlus eeldab siiski teema sisse minemist.

Müsteeriumi asemel konstrueeritakse filmis hoopis müstikat: müstilisi religioosseid praktikaid, sünget atmosfääri, sümboolsusest, teadmatusest tulenevat arusaamatust. Selleks on olulise võttena kasutatud just pimedust — suur osa olulisi tegevusi toimub õhtul või öösel. Aga see, kuidas mõisnik öösiti talurahva juures "reididel" käib, ehkki head soovides, ja sellega probleeme eskaleerib, on nii rumal, et muudab pimeduse loo vaatepunktist pelgaks kunstlikuks võtteks, mille eesmärk on üksnes salapära tekitada ja selle eesmärgi nimel tegelased mõistusest ilma jätta. Aga mõistatuse lahendamine vajab nutikaid tegelasi, lollidega toimuvad kurbmängud.

Maailma müstifitseerimine

Ka religioossele müsteeriumile ei tule kasuks, et usuilmingutest saab müstika tekitamise, filmimaailma müstifitseerimise võte. See hakkab talurahva usu ja hullumeelsuse mõistatust varjutama. Filmi loojad on mitmetes intervjuudes osutanud, et uskumise teema on filmis keskne ja oluline just läbi paralleelide, mis tekivad tänapäeva maailmas toimuvaga. On kahju, et "Põrgu Jaani" rikkalik algmaterjal, see usuliikumiste, nende esinemisvormide ja esindajate teema küllaltki kõrvalisse rolli satub, sest sealt võinuks võrsuda tugev ja nüüdse maailmaga resoneeriv lugu. Praegu jääb see aga filmi virvarris tagaplaanile ega olegi päris müsteerium, vaid hulk kentsakaid seiku: surnuist üles tõusnud kuulutaja, tema järgija, haiged ja tõrksad talupojad, taamal redutavad neli ratsanikku, kes peaksid ehk toimima apokalüpsise kuulutajatena jne. Aga kelles neist peidab ennast filmi jaoks oluline müsteerium või on nad lihtsalt salapärase õhustiku loomise vahendid?

Arsti-Jaan asub lahendama talupoegade haiguse mõistatust. Lahenduseni jõudmise tee on ebamäärane. Taas kord ta lihtsalt satub sellesse olukorda, ilma et see oleks olulise probleemina esile kerkinud, ja ka lahenduse otsa satub ta juhuslikult — õige infokilluke kukub raamatu vahelt sülle. Erilist uurimis- või avastamisprotsessi sellega ei kaasne. Selle mõistmiseks, kuidas on omavahel seotud usupraktikad ja paruni kahtlused talurahva tervemõistuslikkuses ja kuidas need omakorda võiksid peegeldada tänapäeva maailma, olnuks vaja natuke tummisemat käsitlust prohvetitest ja nende järgijatest, uskujatest (ja prohvetitest endist kui uskujatest), kes on oma usu vaimus valmis tegema igasuguseid meeletusi, mis kõrvalseisjatele hullumeelsed tunduvad. Filmis esitatavad killud jäävad selle rekonstrueerimiseks liiga napiks. Ja selle problemaatika käsitluse terviklikkust lõhub seegi, et taevaskäija Eli kuulutusi kuuleme alles pärast seda, kui talupojad on oma varandust põletanud, parun nad hulluks kuulutanud ja arsti-Jaan neile diagnoosi pannud, misjärel see saab juba Jaani mineviku müsteeriumi osaks. Ehkki Jaan viskab veel saladuse elus hoidmiseks õhku kahtluse diagnoosi õigsuses, ei saa me lõpuks usuhulluse tekke ja toimimise kohta suurt midagi teada.

Nii ei saa sotti ka apokalüpsise teemast. See hõljub diegeetilise ja sümboolse tasandi vahel, taevaskäija ettekuulutusena, vihmasaju/uputusena, nelja ratsaniku/katku, nälja, sõja ja surma kujundina, ja keeruline on arvata, kuidas peaks tõlgendama Põrgu Jaani viienda ratsanikuna. Selle sümboolsema kihistuse suhe narratiivse kihiga on liiga kunstlik, see pole selle üldistus ega ümbermõtestus. See suhestub kõigi kolme müsteeriumiga erineval viisil, olemata oluline ühegi kulminatsioonis. Midagi on, aga midagi jääb puudu, mõistmaks selle rolli filmi tervikus.

Küsimus selle kohta, kuivõrd sünnitavad närused olud ja segased ajad — antud juhul näljast, katkust ja sõjast räsitud maailm oma lootusetuses — prohveteid ja uskujaid ja mida nood sellistes oludes teevad, on huvitav ning selle lahendamine just toonase aegruumi kaudu, mil uskumine võttis fantastilisi, tervele talupojamõistusele vastandlikke vorme, oleks andnud erakordselt hea võimaluse uurida tänapäeva taustal seda psühholoogilist maatriksit, mida need pealtnäha radikaalselt erinevad maailmad jagavad. See, kuidas sellised ajad suunavad inimesi kõrgema mõtte otsinguile, panevad neid maailma müstifitseerima, sellele uuel, argikaosest eraldatud tasandil seletust otsima, kordub ajast aega üha uutes vormides. Ent seekord jäi selle teema käsitlemine rohkem idee ja mõtteainese tasandile, mis filmi tegemist küll saatis, aga filmist, ekraanil esitatust siiski välja ei kooru.

Muuseas, huvitav on seegi, et sarnast psühholoogilist mehhanismi — segadusega kokku puutudes kõrgemate sfääride poole pöördumist ja müstifitseerimist — leiab ka filmide retseptsioonis, olukordades, kus film vaatajale segaseks jääb. Segadusega toimetulekuks teeb vaataja järelduse, et ilmselt on see nii sügavamõtteline, et lihtsureliku tunnetus selleni ei küüni. Autor muudetakse omamoodi prohvetiks, väljavalituks, kellel on ligipääs erilistele kõrgustele ja sügavustele. Aga vahel on põhjuseks siiski tõsiasi, et kõikide süžee- ja teemaliinide, loo ja maailma tükikeste ning tähendustasandite haldamine ja mõtestatud tervikuks kokku panemine ei ole lihtsalt välja tulnud.

See, et käesoleva filmi probleemid on ennekõike viimast laadi, ilmneb sellestki, et teemad, mille käsitlemise autor oma intervjuudes filmi eesmärgina välja toob, on suuremad ja huvitavamad kui see, mis ekraanile jõuab. Need sobivad filmi mõtestamiseks, võiksid selle põhiteemadeks olla, on ehk filmis isegi hetkiti kohal, aga huvitavat ja sügavat lähenemist nad ei leia, sest kunstitaotluslikkus sunnib haarava teemakäsitluse asemel looma kujundlikku, keerulist ja esteetilist teost.

***

Filmi autori intuitsioon, et selles Põhjasõja-järgses perioodis on peidus suur ja põnev lugu, mis ei vääri jutustamist üksnes ajaloolise seigana, vaid eelkõige nii, et see võimaldaks mõista midagi tänapäeva maailma kohta, on tähelepanuväärne. Kuid siis sekkus sellesse protsessi kunstiline ambitsioon ja ehk ka rahutus, soov teha suurt kunsti, mille tulemusena suur lugu ekraanile ei jõudnud. Väikese "Põrgu Jaani" maailm on uue filmi mõtestamiseks endiselt kasulik, aitab selles tolle suure loo kuma näha. Uus, Jaan Niemandi lugu sama kandev ei ole, aga seda ehk eelkõige "tehnilistel" põhjustel — sellal kui filmi audiovisuaalne vorm on ilus ja lihtne, on selle narratiivne ja temaatiline ehitus liiga keeruline ja harali, lugu hajub nende harude ja temaatiliste kildude vahel ära. Žanrid, maailmad, müsteeriumid, diegeetilised fragmendid ja neist tehtud kujundid moodustavad liiga keerulise, ambivalentse puntra ja film hakkab iseenesele vastu töötama, ennast lõhkuma. See, kuidas üks film saab olla liiga rikkalik ja keeruline ning samas liiga tühi ja hõre, on "Põrgu Jaani" viimane müsteerium.

Viited:

¹ Kais Allkivi 2018. "Põrgu Jaani" lavastaja Jaan Kokk: "Režissöör peab olema kannatlik nagu maratonijooksja". — Õhtuleht, 29. IX. Veebis: https://www.ohtuleht.ee/899274/porgu-jaani-lavastaja-kaur-kokk-rezissoor-peab-olema-kannatlik-nagu-maratonijooksja-

² Kirjanduses on see temaatika loomulikult rohkemat käsitlemist leidnud, vt kas või Bernard Kangro "Igatsetud maa" (1949), kus isegi Taeva Jaan prototüübiks on. Ja eks see kirjanduslik traditsioon alga juba Kreutzwaldi jt rahvusliku liikumise eestvedajate "sõjaga" nn väikeste koguduste ja usuhulludega.

³ Tõnis Jürgens, Kaur Kokk 2018. Sünged kujundid ja segased ajad. Intervjuu Kaur Kokaga. — Müürileht, 10. X. Veebis: https://www.muurileht.ee/sunged-kujundid-ja-segased-ajad-intervjuu-kaur-kokaga/

⁴ Vt Jürgensi intervjuu Kokaga; Juhan Hepner 2017. "Põrgu Jaani" võtted said alguse. — Err.ee, 13. III. Veebis: https://kultuur.err.ee/583890/porgu-jaani-votted-said-alguse

Arvustus ilmus ajakirjas Teater. Muusika. Kino.