Filmiajakirjanikud on juba nimetanud Guadagnino filmi selle aasta "Moonlight'iks" (Barry Jenkins, 2016), mis põhines samuti kohandatud stsenaariumil. Samas sarnaneb Guadagnino film Jenkinsi linatööle ehk ainult mõne temaatilise kokkupuutepunkti tõttu, visuaalselt ning lavastuslikult poolelt on siin rohkem Bernardo Bertoluccit ja tema visiooni romantilisest üleskasvamisloost, nagu seda võib näha filmis “Stealing Beauty” (1996), võrratu Liv Tyleriga.

Siit tulenevalt võib Guadagnino linatööd nimetada ka heaks näiteks taaskasutuskinost, mis temaatiliselt on ühendatud peavoolu tõusnud homotemaatikaga. Pealegi on Guadagnino Bertoluccit varem ka põhjalikumalt uurinud, nii tegi ta 2013. aastal Bertolucciga portreedokumentaali "Bertolucci on Bertolucci".

Nagu on omane Bertolucci valgusega maalitud kaadritele, on ka "Kutsu mind oma nimega" päikeses küütlev idüll suvisest Lombardiast, 1980. aastate alguses, kus valitseb küllus, muretus ja küpsus. 17-aastane intellektuaalide peres kasvav Elio (Timothée Chalamet) armub arheoloogiaprofessorist isa õpilasse, 20ndates eluaastates Olivieri (Armie Hammer).

Selles armumises on enese- ja ka vanema venna ja sõbra otsingut, mis on segatud seksuaalse mina avastamisega. Sügavamale tasandile minnes avaldub siin puudus isast, kes on olnud hõivatud oma tööga, poeg on jäetud klaveriõpingute ja raamatutega.

Filmi õhustik on äärmiselt meeleline - suvine lämbus on peaaegu et füüsiliselt tuntav ja huulile tuleb värskete küpsete virsikute maitse. Noorus, küpsus ja vabadus on Guadagnino linatöö võtmesõnad. Kujundlikult on nad peidus ka antiik-Kreeka skulptuurides filmi avakaadrites, kadestamisväärt füüsilises vormis. Olivier on nende laitmatute kujude elav kehastus - viljakusjumal per se, kelle biseksuaalsus kannab pigem seksuaalsuse ületamise, kui ühe teatava seksuaalse suundumuse konnotatsiooni.

Filmi tähenduslikuim stseen on aga vabameelsusest kantud isa-poja dialoog pärast Olivier lahkumist. Siin on peidus selle väikese universumi traagika, milles Elio oma perega elab - kõikelubav vabadus võibki piirduda vaid selle vaikse kena kohakesega ning see, mida sealt kaasa saab, on ainuke kaitse oma sisemise kindluse alalhoidmiseks.

“Kutsu mind oma nimega” on üleskasvamislugu ehk lugu ühe lapsepõlve lõpust. Guadagnino suudab kõnetada mitmel tasandil - tundliku natuuriga nooruki esimesed suuremad emotsionaalsed üleelamised, vanemate vastutus ja ka seksuaalne identiteet.

Suuremas plaanis ongi “Kutsu mind oma nimega” kaunis armastuslugu, magus mälestus noorusest, uljusest, võitudest ja pettumustest, mis toona paistsid elust suurematena. Guadagnino ja Ivory ja ka filmi operaatori, Apitchatpong Weerasethakuli kaameramehe, Sayombhu Mukheepromi töö väärtus ongi selle süütu ja muretu lävendi äratabamises, kus küpsus murrab maha noorusliku tooruse, jättes järele magusvalusa mälestuse.