Üks inimese suuremaid hirme on seotud oma kehaga – mitte ainult surmahirm või hirm füüsiliste kannatuste või piinade ees, neist isegi võikam on hirm enesekontrolli kadumise üle, selle üle, et mingil viisil võetakse sult õigus otsustada oma keha üle ja see muudetakse kellegi teise tööriistaks. Teatud määral oleme nõus seda otsustusõigust ja -vabadust ka loovutama, alates töölepingutest lõpetades armeeteenistuseni. Siit edasi saab aga mõelda ainult kui teatud piiri ületamisest.

Claire Denis' uue filmi "Elu tähtede keskel" tegelased ongi viidud teisele poole seda inimlikku piiri – filmi tegevus toimub kosmoselaevas, kuhu on saadetud kummalisele ja segasele kestvusmissioonile seltskond kurjategijaid, seaduse silmis ühiskonda sobimatuid, keda ähvardab surmanuhtlus. Kosmosemissioon, kust ilmselt tagasi pöörduda ei saa, on neile ainuke viis vangistusest pääseda. Klausel, mida nad ei tea, on vabatahtlik loobumine oma kehadest, suuremas plaanis eksistentsist, väiksemas plaanis aga eelkõige sigivusfunktsioonist, mida laeval hoiab range kontrolli all keskealine vampdoktor Dibs (Juliette Binoche).

"Elu tähtede keskel" tegelaste kolmnurga moodustavadki dr Dibs, tema kiindumuseks kujunev Monte (Robert Pattinson) ja Monte tütar, pettusega soetatud Willow (Scarlett Lindsay, Jessie Ross). Selle kolmnurga läbi uuribki Denis üht inimese põhiõigustest - enesemääramisõigust, vabadust teha ise enda kohta käivaid otsuseid.

Denis film ei näita, kuidas dr Dibs oma katsealuseid ohjes hoiab ning millised on need meetmed, mis suudavad taltsutada kriminaalkorras karistatuid, kuid siin võib peituda hoopis teine konks, millega vaataja filmi külge haagitakse. See on kaastunde kaudu tekkiv samastumine, empaatia. Me näeme kosmosesse saadetud kurjategijaid üpris inimlike, ühtehoidvate ja abivalmitena, vaid mõnel korral pääseb esile taltsutamatu animaalne loomus.

Tegelaste taustu avab Denis vaid vihjamisi, pöörates rohkem tähelepanu argipäevale kosmoselaevas ja tegelaste vahel kujunevatele suhetele. Nii võibki arvata, et kontrollmeetmete puudumine ja nn kurjategijate humaansus võivad tähendada hoopis seda, et ühiskond, mis nad süüdi mõistis, on veel hullem kui see, kuhu nad sattunud on. Maale maha jäänud ühiskonda näeme läbi vilksatavate mälupiltide ja lühikese episoodi, kus mingis rongis avaldab keegi teadlane protesti käimasoleva inimkatse vastu. Eriti see episood loo raamistuse mõistmisele kaasa ei aita, nii jääbki kogu missiooni olemus segaseks, ent selle seletamine polegi Denis' eesmärk, missioon on vaid raamistus, vorm raputavale sõnumile.

Segadusse ajavat on filmis veelgi - lineaarne aeg on filmis segi paisatud, toimuva põhjus ja tagajärg vahetavad kohti, andes vaataja ette pusle, mida seansi jooksul ja ka pärast seda kokku panna. Justkui abiks annab Monte ja Boyse'i (Mia Goth) tütre Willow nimi filmile intertekstuaalse telje. Stuart Staplesi (Tindersticks) kirjutatud õrn ja ühtaegu ähvardavalt traagilise alatooniga "Willow" on filmi muusikaline teemalugu – Staples'ile juba kaheksas koostöö Claire Denis'ga –, sama nime kannab aga ka inglise folk-horror klassiku "The Wicker Man" (Robin Hardy, 1973) üks kõrvaltegelasi, kohaliku kõrtsmiku tütar, kelle noor keha kuulub kohalikule libertiinsele režiimile. Kumbki Willow pole iseenda peremees, nad on sündinud mingisugusesse totalitaarsesse korraldusse, mis neid ära kasutab.

Denis' esimene ingliskeelne täispikk mängufilm maalib pildi repressiivsest suletud korrast, vanglale sarnanevast ühiskonnamudelist, millest ainuke väljapääs on surm. "Elu tähtede keskel" võib metafoorina võtta ka kui kohtuotsust oma hukule vastu sööstvale inimkonnale, kes on ammendamas planeedi varusid. Vägivald enese ja teiste kallal, mille taustaks on intiimsfääri allutamine süsteemile, teeb filmis peituva hoiatuse eriti päevakohaseks, eriti siis, kui mõelda vaidlustele naiste õiguste ja abordi üle.

"Elu tähtede keskel" pole Denis' kõige õnnestunum film, nii näiteks käsitles seksvampiirišokker "Trouble Every Day" (2001) hoopis meeldejäävamalt hävitava iha ja seletamatu kurjuse temaatikat, samas on maailmaruumi viidud tegevustik Denis'le ka esimene sedalaadi žanriline katsetus. Ta on intervjuudes oma viimast tööd nimetanud pigem vanglafilmiks kui ulmekaks, kusjuures üksinduse, kaotuse ja äärmuslikes olukordades inimeseks jäämise temaatika on ta loomingus läbiv.

Filmi võtmesõnaks on "tabu" - see võimaldab filmi lugemist võtmes, mis on samuti seotud kehalisuse ja individuaalsusega. Tabu seob seksuaalsuse konventsionaalse eetika ja moraaliga ning see on ka esimene sõna, mida Denis filmi peategelane Monte oma lapsele õpetab.

"Elu tähtede keskel" ongi linatöö, millele ei pea lähenema romantilise või seiklusfilmi mõõdupuuga – nii ei pea ka kosmoses kehtima põhjuse ja põhjendatuse reeglid, millega tavapäraselt harjunud oleme. Denis' värske linatöö võib seda arvesse võttes ka mitte meeldida, kuid filmile kulutatud aeg tasub end ära, kui vaataja on valmis kaasa mõtlema.